EST | ENG

 

KOLM EESTI NAIST ELULUGUDES

Tiina Kirss

Mari Israel (Silima Mann) sündis tema tütre poolt suuliste jutustuste põhjal kirja pandud eluloo järgi lõikuskuu 26ndal päeval 1865. aastal talus, mis asus Hageri kihelkonnas Ruila külas, 36 kilomeetrit Tallinnast eemal Tallinna-Haapsalu maantee ääres. Ta oli esimene laps viie hulgast. Üheksateistaastasena abiellus ta naaberküla noorperemehega ning Äevardi talu perenaisena sünnitas neliteist last. 84. eluaastal küüditati ta Siberisse, kus ta napilt enne oma 90. sünnipäeva suri. Helmes Tungal oli Silima Manni noorim laps, sündides Äevardi talus 1907. aastal. Tema haridustee ulatus oma ema omast kaugemale. Pärast Tallinna Õpetajate Seminari lõpetamist 1930. aastal tuli ta tagasi oma kodukohta Ruilasse, kus asus tööle kooliõpetajana. 1944. aastal abiellus ta kaasõpetajaga ja peresse sündis 1947. aastal tütar Leelo. Helmes Tungal arreteeriti poliitilistel põhjustel 1950. aastal ning ta veetis viis aastat Siberi sunnitöölaagris Inta piirkonnas. Siberist naasnuna jätkas ta Ruila koolmeistrina kuni pensioneerumiseni ja suri nagu ta emagi pisut enne oma 90. sünnipäeva, olles aga jõudnud kirjutada oma eluloo, mis avaldati mõni aasta hiljem suurkogumiku “Eesti rahva elulood“ (ERE) I köites. Ühtlasi pani ta kirja oma ema Silima Manni eluloo. Helmese tütar Leelo Tungal ei vaja tänapäeva eesti lugejale pikemat tutvustust. Oma 2001. aastal kirja pandud ning ERE III köites ilmunud eluloos käsitleb ta lapsepõlve Ruilas, oma lahusolekut vangilaagris viibivast emast, hariduskäiku, mis viis teda Ruila külakoolist Tartu ülikooli, ning oma loomingulist kujunemist, abiellumist ja perekonnaelu.

Tungalde pere naiste elulugude nimetamine ajaloo- ja eluloouurimuse allikaks peab toimuma arvestades nende tekkelugu ning kogumistingimusi. See on samahästi pooljuhuslik-poolsihilik kui kunstlik, uurija poolt tekitatud kooslus, millesse koondatud tekstid on erilaadsed: lühibiograafia (“Silima Manni saatus”), käsikirjaline elulugu (Helmes Tungal) ja tellimuse peale loodud destilleeritud elulugu (Leelo Tungal). Leelo Tungalt palus 2001. aastal oma elulugu kirjutada Rutt Hinrikus, et ühe uurimisprojekti tarvis oleks vanaema ja ema lugude kõrval olemas ka tütre lugu.

Tegelikke autoreid on Tungalde pere naiste tekstikolmikul vaid kaks, kuna Helmes Tungal on nii omaenda kui oma ema kirjapandud loo autor. Niisiis kõneleb Silima Mann vaid vahendatult oma tütre sule kaudu. Oma ema portreed skitseerides loob Helmes Tungal kaudselt silueti ka iseendast (autobiograafia kolmandas isikus), jäljendades ema ja tütre vahelist suhet, mis isegi selles lihtsas, siiras, südamlikus ning ülimalt positiivses võtmes, nagu seda on esitatud “Silima Manni saatuses”, ilmutab oma psühholoogiliselt kompleksset kuju. Liiati on “Silima Manni saatuse” vorm – jutustus ilma pikemate refleksioonideta – oma lihtsuse ning varjude puudumise poolest eksitav. Jutustuses toimib metanarratiivi tasandil müüt “tõelisest” ehk eeskujulikust eesti naisest, kelle väärtusi, ellusuhtumist, elukäiku ja saatust Silima Mann esindab. Konkreetsed sündmused ja detailid tema elust niihästi mahuvad müüti ära kui aitavad seda kujundada eredate näidete kaudu. Eesti naise müüt on ühtlasi Silima Manni eluloo selgroog ning loo “tunnistuslikkuse” märk. Kirjeldades Silima Manni surma Siberis, asetab tütar oma ema mitte ainult perekondlikku, vaid ka rahvuslikku kooslusesse:

Kaugele võõrasse mulda sängitasid Eesti kaasmaalased selle vapra, paljukannatanud, ausa ja õilsa Eesti emakese, Silima Manni, Äevardi perenaise, kaugel armsast Eesti mullast, mida ta nii väga armastas. Teadmata, tundmata, leidmata jääb ta hauakohtki, sest temaga koos olnud kaasmaalased on ka kõik juba surnud .

Jutustuse lõpus võtab Helmes Tungal oma ema elu kokku terava kontrasti abil “ilusa ja lootusrikka noorusaja” ning “hirmuäratava, traagiliselt raske elu finaali” vahel. Viimases lauses väljendub kirjutaja hinnang oma ema elukäigule ja seega ka tema enda kirjutamise eesmärk: Lausa kisendav protest jääb õhku ja inimajudesse ebainimliku jõhkruse, võimuahnuse ja sadistlike hävitajate vastu. Tunnistuslikud (testimonial) kirjutised on sihipäraselt poliitilised, lootes veenda lugejat toimunu ebaõigluses ja vägivallas, süüdistada selle läbiviijaid ning õigustada ja mälestada selle ohvreid. Kuigi Helmes Tungal on oma ema biograafia jutustanud eraldi tekstis, esineb Silima Manni elulugu lühendatud kujul ka Helmese enda autobiograafia koostisosana, pakkudes võimalust võrrelda neid kahte jutustamisakti ning selle kaudu ka ema ja tütre Siberi-kogemuste jutustust. Muidugi oli Leelo Tungal oma eluloo kirjutamise ajaks oma vanaema ja ema lugusid lugenud ning tema käsutuses on olnud vähemalt osa perekonnaarhiivist, ka vanaema ja ema kirjavahetust. Temagi loos kajastuvad olulise teemana poliitilistel põhjustel arreteeritud ja Siberisse saadetud ema kaotus, vahepealsed lapsepõlveaastad ning emaga taaskohtumine. Kutselise kirjaniku osavus ja tema kirjutise kõrge kunstiline tase meelitab nii lihtlugejat kui teaduslikku uurijat kaotama silmist piire ilukirjanduse ja autobiograafia vahel.

Mis on elulugu? Olles eristanud Tungalde pere naiste elulooliste kirjutiste vorme, on eluloo üldisem º anrimääratlus narratiivitüübina oluline küsimus. Kuna tahtlik ja sihikindel eestlaste elulugude kogumine nõukogudejärgsel ajastul on alles suhteliselt uus, võib elulugu kui º anr olla põnevust ning frustratsiooni tekitavalt hübriidne kirjutusliik, mille piirid ühelt poolt memuaarkirjandusega, teisalt ilukirjandusega ja kolmandalt poolt suulise pajatusega võivad jääda veel mõneks ajaks küllaltki ähmaseks. Erinevate põlvkondade esindajate poolt kirja pandud elulood võivad näidata mõningate jutustamismudelite suuremat või vähemat järjepidevust, ning küllaltki tihti leidub neis ka vajadust oma isiklikku elu uue ajastu ideoloogia järgi ümber jutustada, nii nagu seda tehakse “suure ajaloo” ümberkirjutamistes. Esialgse º anrimääratluse huvides eristaksime kolme momenti: eluloo autobiograafilisus-biograafilisus, tunnistuslikkus ja narratiivsus. Neljanda tegurina mängib eluloolise teksti loomes olulist rolli mälu oma isiklikes ning kogukondlikes aspektides.

(1) Elulugu on autobiograafiline-biograafiline tekst. Sellest esialgsest º anrimääratlusest johtub vähemalt kaks olulist teoreetilist tingimust. Esiteks püstitub tekstis ükskõik kui kaudselt tahes-tahtmata mingisuguse “mina” kontseptsioon. Teiseks rajab tekst suhte tõe vs. vale problemaatikaga, mis on keskne küsimus lugejaga sõlmitavas “autobiograafilises lepingus” (Philippe Lejeune). Kuivõrd tõetruu, tõenäoline, täiuslik ja autentne on eluloonarratiiv, väljendub tekstis nii otseste väidete ja koodide kaudu kui ka teksti avatuse kaudu teiste allikate poolt kontrollitavusele. Lugeja peab nõustuma autori poolt pakutud lepinguga, vähemalt tinglikult või esialgselt, ja sealt edasi suhtuma tähelepanelikult teksti märkides väljenduvatesse häiresignaalidesse, mis paneksid mõtlema, et kirjutaja luiskab, varjab või on lihtsamalt öeldult “libe kala”. Tihti on elulool oma algallikad, millele jutustaja mälu tugineb andmete täpsustamise, dateerimise ning järjestamise puhul: kalender-märkmikud, päevikud, kirjavahetus, perekonnaarhiivis paiknevad dokumendid, teiste tunnistajate mälud. Mõnikord jutustaja osutab oma allikatele, kuid küllaltki tihti ilmnevad need vaid lisajärelpärimiste käigus. Samuti esineb elulugudes (ka Leelo Tungla omas, nagu hiljem jutuks tuleb) sageli väiteid ja mööndusi jutustaja enda mälu ulatuse ja kvaliteedi kohta ning täpsustusi, kelle mälule antud seiga jutustus tugineb. Jutustaja, kes peab vajalikuks lugejat oma mälu usaldatavuses veenda, on tihti väga teadlik oma jutustaja-autoriteedist, pidades seda jätkuvalt silmas.

Elulugu kui avalik eneselavastus on avatud tekst, milles aktiivselt ja teadlikult kuid ka mitteteadlikel tasanditel luuakse pilt iseendast kui tegijast, kogejast ja tunnistajast, kuid samas ka iseendast kui suguvõsa ehk “lähikonna” suhetevõrgustiku lahutamatust osast (relational self). Seega paigutub elulugu, autobiograafiline lühivorm, aruanne, mis püüab hõlmata ja haarata tervet eluiga, vanasse heasse traditsiooni: apologia pro vita sua. Kirjutaja mitte ainult ei jutusta ega kirjelda, vaid seletab ja põhjendab, ning kõikide nende tegevuste kaudu ilmneb suuremal või väiksemal määral performatiivsus, tahe silma paista, vähemalt mitte unustusse kaduda. Sageli on elulookirjutis lava, kus saab end märksa võimsamana esitleda, kui elus ettetulnud otsustavatel hetkedel tegelikult mõeldi, tunnetati ning käituti. Siin võib piinlikest ja häbiväärsetest juhtumistest, kõhklemistest ja kahetsustest vaikida, kortsus kohti siluda, jättes mälusõelale kõige kaunimaid hetki. Või siis jälgides vastupidist pihtimuslikku ajendit, pakub oma eluloo jutustamise nõudlik protsess hoopis ohtlikumaid võimalusi segaseid asjaolusid endale selgemaks teha, heatahtlikule lugejale veenvalt seletada ja suud puhtaks rääkida. Ning tagasi tulles jutustaja-mina juurde võiks nentida, et kui jutustaja-mina kuulub enda poolt piiritletud lähikonna võrgustikku, ei ole ta pelgalt indiviid ega ka seetõttu vähem “tema ise”.

Eluloolises kirjutises kujutletakse – nii teadlikult kui alateadlikult – võimalik lugeja või lugejaskond, kelle kujuteldavast teadlikkuse ja sallivuse astmest oleneb teksti informatsioonitihedus, tonaalsus ja emotsionaalsuse aste. Kas autor kõneleb oma kitsamale perekonna- või sugukonnaringile, oma põlvkonna- või saatusekaaslastele või peamiselt järgmisele põlvkonnale, on oluline tegur teksti intentsionaalsuse tajumisel ning mõistmisel. Kui lugejas arvatakse leidvat saatusekaaslast, võib tegemist olla mõistukõnega ning kummastavate vaikimistega, mil autor aimab, et teatud märksõnu nimetades lugeja teadlikult noogutab: öeldu on seletamatagi selge, ning mõni teine asi on nii endastmõistetav, et seda ei peeta vajalikuks mainidagi. Järgmistele ehk “mitteteadjatele” põlvkondadele suunatud eluloolises tekstis võib loo jutustamist koormata vajadus õpetada (näiteks “te ei tea, kuidas asjad tegelikult olid”), seletada võimalikult täiuslikult sündmuste põhjusi ning olustikulist tausta. Konkreetse eluloolise teksti lugemisel tuleb siis ka arvesse võtta adressaati ning adressaadiga sõlmitavat “autobiograafilist lepingut”, mille kaudu kirjutaja lugejat veenab oma mälu täpsuses ning oma jutustuse siiruses, usaldatavuses ja tõetruuduses. “Autobiograafilise lepingu” proovilepanekud võivad tekkida vastukäivustest, faktilistest möödapanekutest (nt sündmuste dateerimisel) või ka mööndustest, et teatud sündmusi ja olukordi kirjutaja üldse ei mäleta või mäletab ähmaselt.

(2) Elulugu on tunnistuslik tekst, milles avaldub pretensioon oma elu tervikuna kokku võtta, suuremal või vähemal määral suhestudes ajastu ja tingimustega, milles kirjutaja oma elu on elama pidanud, seega ka kollektiivse ehk “suure ajaloo” sündmustega. Antud olukorras võib tunnistuslikkuse mõiste hõlmata kirjutaja poolt tunnetatud vastutust kõneleda ka nende eest ja nimel, kes ise seda enam ei suuda. Võiks öelda, et tunnistuslikkus ajendub elulooteksti apologeetilisusest, laiendades selle haaret. Väidetavasti annab tunnistuslikule tekstile autoriteedi mitte jutustuse retooriline oskuslikkus ning veenvus, vaid elukogemus ise, millel võib olla inimlikult ja kultuurkondlikult kõrgendatud väärtus, kui kirjutaja on kannatuste või repressioonide ohver. Tunnistusliku teksti autobiograafilist lepingut käsitledes tundub, et lugejalt oodatakse täiuslikku usaldust läbipaistva ning vahetult tõetruu “dokumendi” ees. Eetilisest vaatepunktist tuleks eeldada, et kirjutaja kui kannataja ei valeta, ja veel rohkem, et kannatuste vaidlustamine skeptilise lugeja poolt rüvetab nende pühadust. Tunnistusliku teksti “mina” on see, kes on oma katsumused üle elanud, elanud nii kaua, et talle on õnneks saanud nendest jutustada. Üleelajaid võib eristada kas võitjateks või kaotajateks, ohvriteks või kangelasteks, olenedes sellest, millise kõnelemispositsiooni kirjutaja on endale valinud. Teksti pretensioon transparentsusele on aga seotud keeruliste eelarvamustega; tegelikult on võimatu tekstist vahetut kogemust kätte saada, pestes maha retoorilised filtrid. Ajaloolane Joan Scott, tuginedes omakorda Teresa de Lauretise analüüsile, nendib, et “kogemus” kui selline on “protsess, mille kaudu subjekt end määratleb ning üles ehitab”. “Kogemus” ei ole see, mida kirjutaja läbib, vaid on “protsess ise, mille kaudu inimene teatud subjektiks kujuneb, mille kaudu ta teatud ühiskondlikud identiteedid omandab, materiaalsete, majanduslike ning inimestevaheliste suhete kaudu”. Seega on “kogemus”, nii nagu seda elulootekstis edasi antakse, diskursiivne ning tõlgenduslik. “Kogemuslikule autoriteedile”, olgu see kui tahes tinglik, aga tugineb eluloolises tekstis omakorda hoiakute, suhtumiste ja poliitiliste hinnangute tasand, kuigi kirjutaja võib üldistustest tagasihoidlikult loobuda, piirdudes paarilauselise kokkuvõttega eluloo viimases paragrahvis.

(3) Elulugu on narratiiv, jutustus proosas, milles väljenduvad kirjutaja isikupärane stiil ning kaudsemalt ka tema lugemusest, haridusest ja elukogemusest tulenevad arusaamad jutustamisekunstist ja selle võimalikest vormidest. Hea jutupaunik või seltskonnas anekdootide rääkija võib luua huvitavama ja ehedama eluloojutustuse kui ilukirjanduse suhtes koolitatud lugeja, kes jumestades ja lihvides hõõrub konarused maha. Üldiselt aga seisab elulugu oma keele kujunduslikkuse, tegelaste kujundamise võtete ja raamistuste ning sü º ee distantseerumise poolest lähemal ilukirjanduslikule proosale kui teaduslikule diskursusele või dokumentaalproosale. Väheste eranditega kirjutatakse eluloolisi tekste esimeses isikus, kas ainsuses või mitmuses. Samas aga kasutab elulookirjutaja ka kolmandat isikut, eriti teksti alguses, kui on kombeks tutvustada suguseltsi ning varase lapsepõlve olustikulist tausta. Nagu proosakirjanik peab elulookirjutaja korrastama oma tekstis toimivat aegruumi, paigutama tegelasi ja nende suhteid nii, et lugeja neist aru saab, ning kasutama vaheldumisi jutustust, kirjeldust ja tegelaste iseloomustust. Elulootekst ei moodusta tihtipeale kunstiliselt realiseeritud tervikut; uurija seisukohast on teksti ebakoherentsus, fragmentaarsus, ebakorrapärasus, lünklikkus, sasipuntrana mõjuv suguvõsa kohati palju huvitavam kui elulugu, kust traagelniidid välja ei paista ning kust pliiatsijäljed on korralikult maha nühitud.

Käesoleva artikli lõpus tuleme tagasi eluloojutustuse º anrimääratluse juurde allikakriitilisuse probleemi taustal, küsides, millist informatsiooni elulood võiksid pakkuda ajaloolasele, kes kirjutab lähiajalugu, kes püüab kaardistada ajastut, mis pole surnud, mille elavad tunnistajad oma olemasolu ja meenutamisega “tülitavad”, sõnakalt või sõnaahtralt oma kogetud elu jätkuvalt kirja pannes kas eluloovõistluse raames või põlvkondade vahelise mälupärimuse edasiandmise nimel pingutades... Arvestades teoreetilisi sõlmi, mida eelnev arutelu on teadvustanud, võiksime skeptilisele ajaloolasele pakkuda võimalusi elulugu ennast kui “libedat kala” püüda või siis teda mitte ülikiiresti merre tagasi heita. Elulooteksti allikakriitilisuse käsitlemine nõuab ka isikliku (ja kommunikatiivse või kultuurkondliku) mälu kui probleemse moodustise ja elulooteksti tõetruuduse-tõenäolisuse alustala lähemat lahtiseletamist. Enne aga tuleks üritada süveneda Tungalde pere naiste elulootekstide kolmikusse. Milliseid küsimusi võiksime esitada kolme eesti naise elulootekstide kobarale ja milliseid küsimusi need kõrvutatuna lugejale esitavad? Tinglikult jaotaksime need kolme valdkonda.

Esiteks, kui jutustuse tasemel moodustavad olulise peretraditsioonitahu Silima Manni ja Helmes Tungla Siberi-teekonnad, siis millised erinevad või kooskõlastuvad nägemused sellest väljenduvad kolme põlvkonna lugudes? Kui palju on üldse Siberist juttu? Millises võtmes ehk tonaalsuses, millises avameelsuse ja emotsionaalsuse astmes esitleb iga kirjutaja seda “tunnistuslikku” materjali? Millised mallid on nende käeulatuses Siberi-kogemuse tõlgendamisel üldisemas plaanis: kollektiivselt võttes küüditamine ja poliitiline arreteerimine olid “tüpoloogiliseks saatuseks” sõja ajal ning sõjajärgsetel aastatel. Nende radade kõndijaid oli küllaltki palju, nagu ka sellest kogemusest jutustajaid, olgugi et palju Siberisse puutuvast oli avalikult ja ametlikult keelatud ning jutustamine sellest pidi toimuma varjatult. Kuidas kirjutajad tagantjärele raamivad ja seletavad oma perekonnaliikmete Siberi-teekondi, nende üleelamisi või surma? Kuidas nad omistavad toimunule tähenduse ning millist tähendust nad selles leiavad? Kuivõrd on kolme jutustuse Siberi-materjalis jälgitav “traumaatiline mälu” ja kuivõrd selle ilmingud lugejat pigem üllatavad?

Teiseks väljenduvad kolmes loos nii emade kui tütarde vastastikku joonistatud portreed, mille kaudu omakorda ilmutavad end pere naisliini põhiväärtused ja käitumismallid. Kes need naised üksteisele on ja kuidas nad üksteisele vaatavad? Tungalde pere naiste lugudes on olulisimateks väärtusteks perekond, haridus ja töö, olgugi et nende haridusteed on erinevate pikkustega, ning Silima Manni arusaamine tööst suure talu perenaisena on erinev niihästi Helmes Tungla koolmeistriametist kui Leelo Tungla elukutsest ajakirjaniku ja kirjanikuna. Kui kaugele on käbid kännust kukkunud? Milliseid jälgi tajume lugudes põlvkondadevahelisest mälupärimuse edasiandmisest?

Kolmandaks, kui Helmes Tungal paneb oma ema eluloo pealkirjaks “Silima Mann ja tema saatus” ja Leelo Tungal tituleerib enda oma “Minu elulugu: erandlikult tüüpiline”, siis peaksime küsima, milliseid signaale erandlikkuse-tüüpilisuse paradoksaalsus lugejale saadab. Kumba uskuda? Kui need kolm lugu nii eraldi võttes kui ka ühiste sulgude vahele paigutatutena on unikaalsed, siis kuidas seostuvad nad teiste eestlaste elude ning lugudega, et ära teenida ka tüüpilisuse mõõdu?

Nendele kolmele küsimustekobarale vastamine võiks toimuda interpreteeriva tegevuse kaudu, mida tasakaalustavad ning hoiavad vaos niihästi ajaloolise tausta tundmine, laiem lugemus eestlaste elulookirjutistest (genre literacy) kui ka kirjandusliku teksti puhul kasutatavad tõlgendamismeetodid. Eluloolise teksti analüüs siseneb oma ainesse, pannes tähele retoorilisi võtteid, mille kaudu autor oma lugeja ja oma teemaga suhestub ning loob aluse oma kirjutaja-autoriteedile. Ka asetab analüüs luubi alla jutustuse struktuuri, tegelaste iseloomustuste ülesehituse, sü º eelise arenduse, müüdid või metanarratiivid ning kirjelduste tiheduse. Enam kui ilukirjandusliku teksti puhul nõuab elulooanalüüs tähelepanu pööramist eluloo ajalisele periodiseerimisele ehk liigendamisele ja kooskõlastamisele “suure ajaloo” sündmustega. Teksti ajaline korrastatus või selle korrastamise lünklikkus, ebaühtlus või vaevalisus on märgiks selle koherentsusest: teksti ajaline kaootilisus võib – kuid ka tingimata ei pruugi – osutada traumaatiliste sündmuste mäletatavuse ning sõnastamise raskustele. Üleminekukohtades, kus elulookirjutaja teeb pausi, et tagasi vaadata käidud teele, on tihti paremini nähtaval sündmustevahelised seosed, võrdlused, paralleelsused, hoiakud ja hinnangud. Üldiselt on kasulik silmas pidada, et see, millest tekst vaikib, on ehk sama tähtis kui see, millest ta pajatab. Ka vastukäivuste ja paradoksaalsuste esinemine on oluline, kuna eluloolistes tekstides toimivad alternatiivsed või otseselt kokkupõrkavad tõlgendused omaenda elust, mis väljenduvad keelelisel tasemel sõnavalikus või nihetes lausestruktuuri tasandil. Sotsioloog Marie-Francoise Chanfrault-Duchet soovitab erandlikkuse-tüüpilisuse küsimusele lähenemiseks suulise ajaloo intervjuutekstides ja kirjutatud elulootekstides jälgida kordusfraase (“refrääne”), mille kaudu väljenduvad suhted kirjutaja hoiakute ja ühiskonnas käibel olevate suhtumiste ja käitumisreeglite vahel. Niisiis ei pretendeeri elulooteksti analüüs sugugi ammendavale ega ka totaliseerivale tõlgendusele (rereading), mis teksti metateksti kombel hõlmaks või sisse mässiks, vaid ta on püüe siseneda teksti selle faktuuri jälgides, struktuuri poolt kaardistatud jõujoonte kaudu teadmises, et kultuurkond kujundab keelt, kirjutajat, tema mälu ja vorme, milles autobiograafiline kirjutis oma ajastu raames esineb.

Siberi-teekonnad: Surra, üle elada, maha jääda

Tungalde pere vanaema ja ema tegid läbi Siberi-teekonna: vanaema Silima Mann 1949. aastal küüditatuna, ema Helmes poliitvangina aasta hiljem. Leelo Tungal väikelapsena oli tunnistaja, kuid mahajääja. Kahe vanema põlvkonna naiste Siberi-teekonnad on tekstide kolmikus erinevalt olemas: kohati tekstid kattuvad, võimaldades võrdlust, kohati aga täidavad nad üksteise lünki. Helmes Tungal jutustab oma ema Silima Manni Siberi-teekonnast tekstis “Silima Mann ja tema saatus”, kuid omaenda eluloos mainib ta ema ja oma õe saatust vaid möödaminnes. Omaenda Siberi-teekond on eelkõige perekondlik tragöödia, mis kisub teda oma mehe, eriti aga oma lapse juurest ära. Leelo Tungal oli väikese tüdrukuna oma vanaema Siberi-teekonna alguse tunnistaja; ta nägi seda, mida ta ema ei näinud. Seega täiendab Leelo Tungla mälu kogemuslikku mälulünka Helmes Tungla loos. Helmes Tungla arreteerimist ja kojutulekut näeb lugeja kahes variandis, Helmese ja Leelo silmade läbi: need moodustavad nii emale kui tütrele kriisi selle sõna põhitähenduses – ristmiku, kus kogetakse ja meenutatakse normaalsete suhete katkestust ja kokkusõlmimist. Helmese ja Leelo lugude Siberi-lõigud moodustavad vastupeegeldusi ema ja tütre suhte raamides mitte ainult äraviimise ja kojujõudmise punktides, vaid ka vahepealse, viis aastat kestnud lahusoleku perioodil, mil nende elud kulgesid paralleelselt, kuid erinevas aegruumis ning ristusid kirjavahetuses vaid harva. Järelikult on Leelo eluloos topeltprojektsioon vanaema ja ema Siberist, ning ka Helmesel on kaks Siberit: omaenda ja oma ema oma.

Kuidas väljendab end Tungalde pere naiste Siberisse puutuv perepärimus ehk peremälu? Kolme lugu kui kolme erineva koega kangast kõrvutades võivad kattuvused ning erinevused kaardistada mõndagi selle peremälu tuumast, vaatamata Silima Manni vaikimisele, kuna ta kõneleb vaid läbi oma tütre Helmese. Sisulisel tasandil võiksime küsida, kas need kolm teksti omavahel võrreldes jätavad olulisi lünkasid või esitavad nad samavõrd olulisi kordusi (sarnase sõnastusega klišeesid) või vastukäivusi, nagu tihti on tähele pandud õdede-vendade suuresti erinevate lapsepõlvekirjelduste puhul, mis ometi ju vältasid samas perekonnakoosluses. Ka tõstatab võrdlev lähenemine küsimusi, millele tekstianalüüs üksi vastata ei suuda, küsimusi, mis puudutavad perekondliku Siberi-mälu edasiantavust ning mälestamist. Meie ees seisva kolme teksti taustaks on kahtlemata aastatepikkune informaalsete suuliste jutustuste, tähelepanekute, mõttevahetuste sadestus, millele lisanduvad säilinud kirjad ning muud reaalid perekonnaarhiivist, ka fotoalbumid, mis on olulised pidepunktid perekondliku mälupärimuse edasiandmisel. Suuline pärimus leiab ka oma rööpad, oma tabude poolt piiratud rajad, jättes teatud teemad või varjuküljed kokkuleppeliselt puutumata või siis ajapikku välja selekteerides püsiteemasid, mis antakse enam-vähem samalaadses vormis või mõõdus edasi. Niisamuti on meie ees kolm kirjapanekut, mis toituvad küll perekondlikust suulisest ajaloost, kuid ühtaegu seiskavad selle voolavuse (circulation), pärssides selle edaspidist ringlust. Väiksemas mõõdus tähendab perekondliku mälu üleskirjutamine mitte ainult edasiandmist (intergenerational transmission), vaid ka fikseerimist, seda, mis Jan Assmann üldises kogukondlikus mälus nimetab “kommunikatiivse” mälu ülekandumiseks “kultuurilise” mälu valdkonda. Seda üleminekut markeerivad ja kinnistavad kanoniseeritud kirjapanekud ning nendesse kätketud hinnangud ja hoiakud, mis muutuvad rituaalseteks (figures of memory).

Tungalde pere naiste Siberi-jutustuste vahel ei toimi nii märgatavalt vastukäivused, kui varjud, mis annavad lugudele endile nagu ühe lisadimensiooni. Kas teadmatus (Helmese puhul ema surma tingimustest) ehk siis ellujäänu süümepiinad koormavad jutustajaid? Kuivõrd jääb lugejale mulje, et sellest, “kuidas Siberis tegelikult oli”, peeti paremaks mitte rääkida? Kas jutustajad annavad endile aru Siberi-kogemuse psühholoogilistest tagajärgedest ja selle jätkuvast mõjust edaspidistele põlvkondadele? Kogupilti rekonstrueerides jääb lugejale mulje, et kuigi otseseid vastukäivusi lugudes ei ole, toimib Helmes Tungla kahes jutustuses transferents: olles näiliselt avameelselt, otsekoheselt ja tundeküllaselt väljendanud oma Siberi-üleelamist Kirjandusmuuseumi üleskutse peale kirjutatud eluloos, on ta omaenda Siberi-kogemuse traumaatilisema külje väljendanud pigem privaatsemas, avaldamata tekstis, oma ema eluloos, kus Silima Mann mõjub rohkem märteremaliku, oma kannatuste ning kaotuste kaudu üllastatud ikoonina kui lihast ja verest naisena. Milleks oli sellist ikoonilist emapilti vaja ning mis on selle eesmärgid ja tagajärjed? Kas toimib siin ürgne ja mahasalgamata vajadus püstitada epitaaf ehk verbaalne hauakivi, kui oma ema matustel pole võimalik olnud viibida? Projektsiooni võib lugeja jälgida mõlema jutustuse klišeelikkuses, kuigi stampide rakendamine läbib Helmese jutustusi tervikuna, mitte ainult Siberisse puutuvates lõikudes. Järgnevas analüüsis püüame täpsemalt jälgida Siberi-teemat Helmese ja Leelo tekstiloomes.

Siberi-peatükk Helmes Tungla jutustatud eluloos raamistub üldinimliku traagikaga, nimelt ema ja väikese tütre vägivaldse lahutamisega:

Meie laps Leelo oli armas väike kolmeaastane tüdruk, kui mind tema juurest ära kisti. Laps jäi isaga. See oli mu elu raskeim ja valusaim sündmus. Kui kedagi tahetakse väga raskesti karistada ja eriti emale suurimat valu teha, siis lahutatagu ta oma lapsest. Ja mida tähendab see kolmeaastasele lapsele, kui ta jäetakse ilma emata! (ERE I: 32).

Enne, kui ta asub kirjeldama oma arreteerimise tingimusi ning vangilaagriaastaid, süvendab Helmes Tungal lugeja muljet eelkõige perekonna lõhkikiskumisest ja tema enda hoiakust edaspidi toimuva suhtes:

Tundsin, et minule tehakse suurt ülekohut. Vene mundrimehed viisid mu maja ees seisvasse koledasse kongautosse. Mu korterist saatsid mind ühest käest kinni mu kallis väike tütar Leelo ja teisest käest mu hea ja armas abikaasa Feliks. Küsisin, kas see on matuserong. Aga mu mees ei tahtnud sellest kõnelda ja ma ise ka ei uskunud. Sisendasin endale puhtast südamest: ma pean teie juurde tagasi tulema, mu kõige armsamad – laps ja mees (ERE I: 32).

Sõnavaliku ja tooni poolest on jutustus emotsionaalselt intensiivne, ja Helmes Tungla isiksus mõjub julge, sirgerühilise ning tarmukana poliitvangile tuntud protseduurimustrite läbielamist meenutades. Tal seisavad ees viis aastat vangistust, ülekuulamised, tapiga saatmine vangilaagrisse Põhja-Komisse. Kuigi ta nimetab oma kaaslasi “kaaskannatajateks-eestlannadeks”, loobub kirjutaja enesehaletsusest ja võtab hoiaku, mis toonitab elutervet, optimistlikku suhtumist, tuginedes kindlale veendumusele, et teda on vangistatud ülekohtuselt. Irooniliselt väidab ta oma kohtuprotsessi kohta: Seda kõike ei oska ega mäletagi enam mõista. Nii et süü sündimisest saadik kaasas. Viimase lause iroonilisuses kätkeb Helmes Tungla teksti “tunnistuslik” süüdistus.

Helmes Tungla eluloo koestik koosneb lühikestest, lakoonilistest lausetest, seda eriti Siberi-elu kirjeldavates lõikudes. Kirjeldused kohtuprotsessidest ning ülekuulamistest jäävad pealiskaudseteks, kuid nende taustal mainib kirjutaja, et ta ema ja õde olid 1949. aastal küüditatud Novosibirskisse. Ema ja õe saatusi ta aga pikemalt ei kirjelda ning ema surm Siberis ei leia mainimist. Jutustuse pearõhk on mahajäänud perekonnal Eestis: Helmes Tungal peatub pikemalt tütre Leelo käekäigu juures oma Siberi-aastate vältel, kusjuures ta toonitab, et tal endal oli tuge kontaktist tütrega. Samas, vaatamata lahusoleku valule, võis ta kindel olla, et tütar on heades kätes ning sooja, kindla hoolitsuse all:

Esialgu ei lastud koju kirjutada, vaid paari kuu tagant võis kirja saata, aga siis läks vabamaks, võisin kirjutada iga nädal ja sain kodust kirju. See hoidis mu pea püsti. Mu väike tütar joonistas ja kirjutas mulle, mis tegi mind õnnelikuks. Kord kirjutas ta “Memme, tule ruttu koju, tatal on palju tött” (“tööd”) (ERE I: 34).

Kirjeldades oma tütre hooldajaid vahetab Helmes Tungal jutustades vaatepunkte, vaadates empaatiliselt nii oma abikaasa majanduslikele raskustele kui asjalikult mainides hoidja-vanatädi ja meheõde, tädi Annet. Huvitava paralleelina mõjub lugejale lausepaar tütre kooliminekust ning Helmese enda tegevusest Siberis:

Olin veel kaugel põhjas, kui Leelol tuli kooli minna. Õnneks oli kool samas, mõnekümne sammu kaugusel kodust. Laagris olin kogu aeg tsooni taga tööl koos noortega. Olin ju ise ka veel noor, 44-aastane. Tervis pani vastu ja noorte hulgas oli troostirikkam (ERE I: 34).

Huvitav on Helmes Tungla kui ema Siberisse viimise jutustust võrrelda tütre Leelo omaga. Ka Leelo paneb tähelepanelikult kirja tunnete tasandi, lisades juurde ka hirmust tulenevad sümptomid, mida ta väikese lapsena koges. Tütre loos on ka detailsemalt räägitud laiema suguvõsa saatusest sõja ajal ning sõjajärgsetel aastatel. Niisiis raamistub Leelo Tungla jutustus oma ema Helmes Tungla äraviimisest 11. aprillil 1951 kaks aastat varem toimunud 1949. aasta märtsiküüditamisega, mil viidi Äevardi talust vanaema Silima Mann, kes parajasti kahe ja poole aastast Leelot hoidis. Tuletagem taas meelde, et Helmes Tungal ise oli koolivaheajal toimunud märtsiküüditamise ajal koos abikaasaga Tallinnas kooliõpetajate nõupidamisel ning oma ema ja õe küüditamist ise pealt ei näinud. Peale sünnipäeva on 1949. aasta Leelo Tungla eluloos esimene täpselt äramärgitud aastaarv ning see seostub unehäirete algusega: Alates 1949. aasta märtsikuust hakkasin nägema hirmsaid unenägusid ega tahtnud magama jääda. Alateadlik reaktsioon on teadliku käitumisega vastuolus. Oma lapselikult vahetut ning pealtnäha hirmuvaba reaktsiooni küüditajatele kirjeldab Leelo Tungal mitte ainult isikliku mälu alusel, vaid tuginedes sellele, mis talle teised on rääkinud.

Mina olevat noorte püssimeeste sagimist koolimajas naljaks pannud ning kutsunud onusid peitust mängima. Õnneks ei viidud mind kaasa – head koolitädid Anni ja Armiida võtsid mu memme-tata tulekuni enda hoole alla (ERE III: 333).

Lapse kordusunenäod “mustadest meestest” aga muutuvad sellest sündmusest edasi intensiivsemaks. Jutustuse diskursiivsel tasandil on tähelepanuväärne, kuivõrd Leelo Tungal paralleelselt kirjeldab teadlikku ning alateadlikku tasandit. Unenäost tulenev “mustade meeste” kujund moodustab silla nende kahe tasandi vahel.

Helmes Tungla looga võrreldes on tütre jutustuses tugevam kausaalsus, selgemalt joonistatud seletus Helmese arreteerimise põhjustest. Tegemist ei ole isikliku süüga, vaid perekondliku taustaga, mille eest karistamine vaid viibis. Ühe lausega võtab Leelo Tungal kokku küüditamise objektiivsed tagajärjed nii ema kui isa suguvõsas:

Mustad mehed tegid suguvõsa kallal oma tööd ilmsi suure hoolega: memme vanem vend Volli jäi pärast Vasalemma vanglast Venemaale viimist kadunuks, noorem vend Ruudi saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse, tema naine Nora koos mudilaste Anne ja Külliga viidi Krasnojarski kraisse, tata noorim vend Eino, kes Saue valla kirjutajana oli oma metsavendadest sõpradele kirjutanud välja Nõukogude passid, saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse Mordvasse (ERE III: 333).

Nii Helmese Siberisse saatmine mõni aasta pärast oma ema ja õde, justkui oleks temast 1949. aastal “mööda vaadatud”, ning Feliks Tungla pääsemine jäävad aga lõpuni seletamata. Lugejale jääb järeldada, et mõnel inimesel vedas, või siis toimisid tutvused, kaval diskreetsus ja bürokraatia logisemine.

Kuid Helmes Tungla arreteerimine ei tulnud ka täieliku üllatusena. Esiteks vallandati ta töökohalt: Muidugi ei saanud sellisest rahvavaenlaste pesast pärit naine jääda koolidirektoriks (ERE III: 333). Kuna Leelo Tungla eluloo keskmes on ta ise, keskendub ta selle sündmuse katkestavale mõjule talle endale. Vallandamisega kaasneb elukohavahetus, kolimine koolimajast vanasse moonakamajja. Laps lõikab uuest olukorrast kasu ema pidevama juuresoleku, seltsi ja suurema tähelepanu näol. Seetõttu on äkiline lahutamine emast selle arreteerimisel eriti rebestav. Kuigi ta väidab, et ta palju sellest päevast ei mäleta, oma ema arreteerimisest jutustab Leelo Tungal kui pealtnägija üksikasjalikumalt kui Helmes Tungal ise, kes oma eluloos ei maini selle sündmuse täpset kuupäeva. Muljed on ehedad ning kõnelevad läbi silma ning kõrva.

11. aprillil 1951 lõppesid meie pere lõbusad koosviibimised: püssimehed leidsid tee ka vanasse moonakamajja. Püsse karta ma ei osanud – tata vana Belgia jahipüss seisis kogu aeg kööginurgas ja ootas metsaminekut, küll aga kartsin valju rämeda häälega punapäist mustas nahkmantlis meest, kes kõneles vene-eesti segakeelt ja kolas ning kolistas asju põrandale loopides meie kappide-riiulite kallal. Palju ma sellest päevast ei mäleta: meeles on memme ehmunud kinnitus: “See on mingi eksitus!” Tata tuli koju ja arvas sedasama: polnud ometi võimalik, et tema naine, kes eluaeg poliitikast eemale hoidunud, võinuks olla poliitiline kurjategija. Mõlemad olid kindlad, et Tallinnasse jõudes saadakse rumalast eksitusest aru ja memme tuleb õhtuks koju tagasi (ERE III: 334).

Eestlaste Siberi-lugude taustal võiks märkida, et psühholoogiline reaktsioon küüditamisele ja arreteerimisele oli küllaltki erinev. See olenes sellest, kas inimene enda arreteerimist aimas, mõnikord isegi selleks valmistus, asetades voodi kõrvale hädavajalike tarvetega kohvri, või saabus see talle täiesti ootamatult. Toimuva eitamine, selle eksituseks pidamine on loomulikud šoki kaasnähud, mida tõendavad täpsemalt ka paljud Stalini poolt 1930. aastatel läbiviidud massiarreteerimise üleelanud endised GULAG-i vangid.

Kuidas väljenduvad ema eemaloleku aastad Leelo Tungla kui tütre eluloojutustuses? Kõige märkimisväärsem on kahestumine “õnneliku” ning “ebanormaalse” lapsepõlve tasandi vahel. “Normaalse” lapsepõlvega kaasaskäivate soovide, unistuste ja mõnudega paralleelselt jooksevad erakordsed, hirmuäratavad kogemused ning emast lahutamise traumaatiliste sündmuste ajutised tüsistused. Argise elu kulgu katkestavad sündmused kuskilt teiselt, müstiliselt, muinasjuttu meenutavalt tasandilt. Järgmisel päeval pärast ema arreteerimist läheb Leelo, lapselikult puhevil, olles “lõpuks ometi” riietunud “nagu tõeline daam”, koos oma isaga Jõgisoo vanaisa (isaisa) sünnipäevale, nautides endale pööratud tähelepanu. Seal aga toimub sündmus, mis rõhutab ja süvendab ema äraviimise süngust. Jõgisoo vanaema on poolatar, kes polevat pärast vanematekodust lahkumist aastal 1904 oma emakeelt kuulnud ega rääkinud, kuid kes nüüd kõnetab oma pojatütart “tundmatus keeles kurjakuulutava häälega”. Isiklikult mäletab Leelo veel paari ehedat detaili vanaema kummalisest kõnest:

Äkki jäid kõik vait, õhus hõljus palderjanilõhna. Vanaema kõhnu käsi mäletan ka: need tõusid koos tumeda suurrätiga kõrgele nagu kotkatiivad. Väike köök oli neid hirmsaid tiibu täis (ERE III: 334).

Lapse teadvuses võis sündmuse erakordsus, selle emotsionaalne intensiivsus ja võõras keel seostuda selle atmosfääri ning reaalsustasandiga, mida ta oli muinasjuttudes juba kohanud. Samas tundub ebatõenäoline, et laps, kes vanaema keelest aru ei saanud, sõnumi sisust ja sündmuse tähendusest selgelt aru sai. Enne oma jutustuse jätkamist kronoloogilises järjekorras peatub Leelo Tungal kirjutajana pikemalt, reflekteerivalt ja retrospektiivselt poola vanaema sõnavalingu juures. Tuginedes oma tädi Lilia mälestustele, toonitab ta sündmuse erakordsust ning tõlgendab vanaema kõneviisi rituaalse needmisena, mille kutsub esile uudis Helmes Tungla arreteerimisest. See on mälutulv, mis puudutab eelnevaid sündmusi perekonnaloos, ja sellele ehitab Leelo Tungal oma tõlgenduse:

Kindlasti ei olnud mu vanaema ainus naine, kes selliseid needusi taeva poole saatis, aga kui paljude aastate pärast Nõukogude diktaatori põrm mausoleumist välja visati, oli mul tunne, nagu olnuks selles oma osa ka minu vanaema manamisel. Võib-olla manas ta samamoodi ka siis, kui sai mingil kombel teada, et Stalini käsul tapeti 1937. aastal mõlemad ta vennad – kes teab, kas oli nende süüks inseneriharidus või mittevene päritolu (vrd ERE III: 334).

Kui poola vanaema needmise kaudu purskub välja “võõras”, pigem ürgomases emakeeles ammukogetud trauma ja kaotus, on selle jõulisus pigem vaimse tervise kui kahjustuse märk. Keele osa needmises vihjab omakorda psühhoanalüütikute Abrahami ja Toroki (1979) poolt sõnastatud encryptment'ile, kus üks osa valusast elukogemusest kapseldub alateadvusse, langeb unustusse, püsides muutumatult paigal, nagu erinevas ajavöötmes, vajades eriti rabavat psüühilist tõuget, et vallanduda. Eesti kirjanduse tundjal kutsub poola vanaema seik kahtlemata esile assotsiatsioone Viivi Luige “Seitsmendast rahukevadest” tuttava ürginimliku, kuid samas ka loodusjõuna mõjuva vanaemaga, kelle kõnepruuk ka tihti lähenes sajatustele ning needmistele.

Ema äraoleku aastatest jutustades käsitleb Leelo Tungal kahte tasandit: välist ja argipäevast ning sisemist, psühholoogilist. Jätkub kontrast “õnneliku-normaalse” ning “ebanormaalse” lapsepõlve vahel, milles ilma suurema vastuoluta seisavad kõrvuti seiklushimu ja nauding ning ema äraoleku valus tunnetamine ja hirmud. Lisandub ka teistmoodi kahestumine: Leelo Tungla sotsiaalses ümbruses hakkavad toimima nõukogude lapsepõlve märgid, mis tedagi kujundama hakkavad. Praktiliselt tähendas ema vangipõlv isale majanduslikke raskusi ja lisakohustusi, pidevat palvekirjade kirjutamist, ning laps “käis külakorda”.

Memme ootamine oli väga pikk ja vaevaline. Arvan, et võisin tatale palju haiget teha oma pideva painamisega: millal memme koju tuleb? Muidugi oli tatal niigi raske: meie pere sõnavarasse ilmusid sellised sõnad, nagu “armuandmispalve”, “advokaat”, “kohus” ja “Patarei vangla” (ERE III: 334).

Leelot hoidsid kordamööda vanavanemad ja Tallinnas elavad juuksuritest tädid, kuid eriti viimastega seostuvad uudishimu äratavad ning positiivse värvinguga sündmused: suhkrusabad, mis lapsele mõjuvad seiklusena, piilumine lastekodu aeda, kus ihaldusväärsed objektid on punapäine poiss, keda ta vennaks sooviks, ja lastekodukasvandike lendurimütsid (vt ERE III: 334).

Psüühilisel tasandil märgib jutustaja oma unenägude muutumist:

Pärast memme äraviimist ma enam musti mehi unes ei näinud. Ja memme ise ilmus mu unedesse tsirkuseareenil istuvana, ümber neli suurt ja üks väike verejanuline tiiger (ERE III: 335).

Teiseks meenutab Leelo Tungal vaistlikku ja ebamäärast venelasehirmu, mis lõi välja õmblusateljees, kui talle hakati palitut õmblema, ning ta puges vene keelt kõneleva rätsepmeistri eest laua alla. Venelasehirmust sai ta üle tänu inimlikule suhtele hoidjatädi Bettiga, kellel oli vene perekonnanimi ja kes valdas nii eesti kui vene keelt. Vene keel seostus seni ema kallal toimepandud vägivallaga, kuid selle keele omandamine mõjus lapsele ravivalt:

Tädi Betti oli sügavalt usklik, kuid samal ajal väga mahlaka keelega lesknaine, kes armastas mind rohkem kui iseennast. Ta luges koos minuga eestikeelset õhtupalvet ja õpetas mulle venekeelseid laule. Numbrid ühest kümneni sain enne selgeks vene ja alles hiljem eesti keeles. Eesti numbrid olid tavalised asjad, aga odin, dva, tri, tšetõre – see kõlas nagu loits. Ühest kümneni vene keeles numbreid lugedes astusin justkui üle mingi hirmuläve, sain “omaks” selles arusaamatus, aga võimsas venelaste maailmas (ERE III: 335).

Keele peaaegu et maagiline võim ja toime meenutab poolatarist vanaema juures kogetud võõra keele elamust. Kuid positiivsetele vene keelega seotud kogemustele lisanduvad tädi Betti mõistusele suunatud seletused sellest, kuidas ja miks ema arreteeriti, kuigi need käisid tagantjärele vaadates lapsele üle mõistuse, arvestades tema vanust ning arenemisastet. Psühholoogilises plaanis on tegemist kognitiivse ümberraamistamisega ehk ümbertõlgendamisega (cognitive reframing), kuid samuti ka poliitilise kasvatusega, mis üritab eristada ideoloogiat rahvusest:

Tädi Betti oli ainuke inimene minu läheduses, kes vaidles vastu faktile, et venelased viisid memme vangi: tema väitis hoopiski, et seda tegid just eesti kommunistid. Ta põhiargumendiks venelaste kaitsmisel oli see, et venelased ju ei tundnudki memmet, kuidas nad said teda siis vangi viia. See tegi asja minu jaoks natuke keeruliseks ja ma otsustasin, et ei hakka venelaste teemal tädi Bettiga enam rääkima (vt ERE III: 335).

Leelo Tungla eluloos väljendub inimlikult mõistetava vastandamise ning tõrjuvuse asemel avatus ning sallivus erineva ja “võõra” suhtes. Ühest küljest on isaema püsiv näide omaks saanud ja omaks võetud võõrast; teiseks kuulub lapse hea hooldamise juurde ka võõra ohtlikkuse neutraliseerimine ning hirmust ülesaamine on seetõttu palju hõlpsam.

Helmes Tungla eluloo-jutustuse põhimüüt on unenäo ja ilmsioleku kontrast, mida ta kasutab Siberist kojutuleku kirjeldamisel. Kuna kirjutaja seda üheks oma elu ülevamaks sündmuseks peab, on mõistetav, et Helmes Tungla jutustus kojusõidust ja kojujõudmisest on emotsionaalne. Ka kojusõidu mahuline osakaal võrreldes Siberi-aastate olustikukirjeldustega ning Siberis toimunuga on suurem.

Algas sõit Ruilasse, unelmate maale, kus olid mu kalleimad inimesed. Mehel ja lapsel oli koolipäev. Ja me kohtusime. Jumal küll, milline liigutav kohtumine! Mu väike tütar oli nelja aastaga koolilapseks sirgunud ja mu abikaasa oli pisarates. Neid jällenägemisetundeid ei oska ega saa kirjeldada, kõik oli vaid tunnetes, sügaval südames, meie väikeses peres (ERE I: 34).

Järgmises kokkuvõtlikus lauses sõnastab Helmes Tungal natuke kaugemalt distantsilt oma kogemusi enne ja pärast Siberit, pannes kokku muinasjutu ning unenäo kujundid: Olin kodus nagu muinasjutus, kõik taastus ja nagu kuri uni jäi minevikku (ERE I: 34). Selles lihtsas ütluses peitub sügavmõõtmeline ja kaugeleulatuv hinnang toimunule. Kogemuslikult paikneb Siber teisel reaalsusastmel, väljaspool “tegelikku” elu, ning on pigem elu katkestus kui elu jätk. Unenäo-ilmsioleku kujundi kaudu periodiseerib Helmes Tungal oma eluloo kolme etappi: õnnelik algus, äkiline murrang, millele järgnevad kaotused ja kannatused, ning seejärel õnnelik, uskumatu, mõneti maagiline taastumine. Sama ajajaotusskeem toimib muinasjuttudes: Siberi-lugu ongi vormi poolest “muinasjutt”, kogemuslikult ehk fenomenoloogiliselt paradoksaalsus või “ilmsi nähtud unenägu”. Kuid Siberi-lugu mahub eluloo sisse kui suuremasse tervikusse. Tänu kolmandale “vaatusele” ehk “muinasjutu” õnnelikule lõpule ei ole Helmes Tungla maailmapurunemine täielik, vaid mõjub ajutise päikesevarjutusena, raske peatükina terviklikult ja hästi elatud elus. Siberis vastu pidanud ja enda hinnangu järgi iseendaks jäänud, on ta Eestisse naastes näiliselt võimeline rõõmu ja rahuldust tundma nii perekonnaelust kui ka tööst: tänu heade inimeste abile saab ta jälle hakata oma koolis tööle, kuhu ta jääb edukalt tegutsema kuni pensioneerumiseni.

Ema vabanemine ja tagasitulek mais 1955 joonistab järjekordsed ajapiirid tütre elus. Leelo Tungla jutustus oma ema kauaoodatud kojutulekust on humoristlikus võtmes, kuid rõhutab võõristust, isegi pettumust. Lapse poolt ema auks valmistatud nurmenukupärja viskab tädi Anne solgiämbrisse. Laps, kelle emaigatsust on toitnud ettekujutus noorest, säravate silmadega naisest, kõige ilusamast emast maailmas, “kes pidi olema punane kui veri, valge nagu lumi ja must nagu eebenipuu”, arvab ema taasnägemisel algul, et tegemist on veaga:

Aga memme... memme oli väike matsakas naine – nutust punaste silmadega, külmavõetud lauba ja põskedega! Olin kindel, et see pole minu ema – tegemist oli ilmselt diversiooniga, millest olin nõukogude seiklusjuttudest palju lugenud (ERE III: 336).

Ema kasvatusliku mõju kehtestamisega see mulje kinnistub, kuid toitub omakorda lugemusest, ka raamatutest, mida ema ise lapsele ostab.

Esimese ropsuga ma seda teistele kuulutama ei hakanud, kuid hiljem, kui memme mind korralikult kasvatama hakkas, tegin talle vist küll mitu korda haiget, kui avaldasin arvamust, et tegelikult polegi ta minu ema, vaid hoopis Saksa spioon või Ühendriikide käsilane. Lugesin väga palju, ja tollane lastekirjandus – ka heade vene kirjanike looming – tegi tõelist nõukogulikku ajuloputust. Memmegi astus esimesel kodumaale jõudmise päeval läbi raamatupoest ja tõi mulle kingiks kaks raamatut: “Roheline aas” jutustas mitšurinlike laste sangarlikest katsetustest ja “Suvepäev Siverskojes” revolutsionäär Viktor Kingissepast... (ERE III: 336).

Kooliõpetajast ema poolt kehtestatud igapäevased elumuudatused on ikka ranguse suunas: tädidel keelatakse ära last premeerida heade hinnete puhul, magama tuleb minna korrapäraselt ning omaloodud, juba tähelepanu äratanud luuletusi tuleb ka keeleliselt korda seada.

Ka Helmes Tungla suhe väiksena mahajäänud tütrega oletatavasti taastub, kuigi oma eluloos kõneleb ta Leelost edaspidi mitte tundelises kontekstis, vaid pigem vaoshoitult, suhtudes kiitvalt tema hariduslikesse ja kirjanduslikesse saavutustesse. Seetõttu mõjub lugejale eriti tugevalt kirjutaja keskendumine lapsest eemalolekule Siberi-aastate vältel. Kuigi lapsest lahusolek oli kahtlemata paljude Siberisse saadetud naispoliitvangide ning küüditatute kogemus, on harva eluloolistes kirjutistes seda nii otsekoheselt ning avameelselt kirjeldatud, nagu seda tegi Helmes Tungal. Ühest küljest tundub, et avameelsust ei saa siinkohal häirida ei enesekahtlus ega tagantjärele kogetud kahetsused: Helmes Tunglale ei antud võimalust otsustada, kas oma last Siberi-teekonnale kaasa võtta või mitte. Selle karmi otsuse ees seisid aga sageli küüditatud emad, kellest paljud surusid hambad kokku ja kui vähegi võimalik, otsustasid jätta lapse tema enda kaitseks vanaema, sugulase või lähedaste juurde. Pikk lahusolek, isegi siis, kui see õnnelikult lõppes, jättis kahtlemata nii emale kui lapsele oma psüühilised haavad, mille armistumine olenes last ümbritsevate suhete soojusest ja tihedusest. Emade ja laste lahusolek on oluline, kuid erakordselt hell teema Siberi-lugude lugemisel ning analüüsimisel. Võiksime aga väita, et rasked pragmaatilised otsused oma last “maha jätta” olid rasked ka ettearvamatute psüühiliste tagajärgede pärast ning riskisid anda emade puhul “rongaema” enesesüüdistust. Nende teemade keerulisust on ilukirjanduses käsitlenud Tiia Kriisa oma romaanides-meenutustes “Tüdruk” ja “Võõras”, ning ulatuslikumalt Ene Mihkelson romaanis “Ahasveeruse uni”.

Elulugu kui ajalugu: allikakriitilisi hoiatusi

Olles kõrvutanud kolme Tungalde pere naise lugu ja otsinud neist mäletamise mustreid – kattuvusi, vastukäivusi, vastastikuseid täiendusi, peegeldusi ning projektsioone, ei kao selliseid tõlgenduslikke eelharjutusi tehes siiski küsimus, kas neid (ja elulugusid üleüldse) võib käsitleda ajalookirjutuse allikatena. Kuivõrd on Siberi-kogemuste käsitlus kolmes Tungalde pere naise loos perepärimuse ilming ja kuivõrd narratiivne allikmaterjal kavandatavaks eestlaste Siberi-teekonna ajalooks? Perepärimuse ning ajaloo suhestumist, isikliku ning perekondliku mälu “käeulatust” ja perepärimuslike jutustuste folkloorsust on käsitlenud Tiiu ja Kalev Jaago oma uurimuses “See olevat olnud…”, kus nad keskenduvad juttudele esivanematest ja päritolust suulistes pajatustes. Vaadeldes perepärimust kui üht folkloori osa, suunavad nad oma tähelepanu kokkupuutepunktile pajatuste ja ürikute vahel: “Jutt esivanemast või pere päritolust hakkab võrsuma küll tegelikust elust, kuid rääkimine ainuüksi ei pruugi seda kujundada rahvaluuleks... Ka võib väita, et varasema materjali (s.o üle kolme põlve tagasi ulatuvate teadete) hulgas on stereotüüpsuse aste suurem, kuivõrd nii pika aja möödudes konkreetsus, teadmine tegelikkusest paratamatult hajub ja see aeg jõuab jutustajateni juttude kaudu. Kui teadmiste ja konkreetsuse hajumine on ületanud kriitilisuse piiri, on juttudest saanud napisõnalised teated. Oleme jõudnud ajalooprobleemide juurde, kus võime jälgida ajaloofaktide ja fantaasia koosmõjust sündinud luulet, mida pärimuse kandja tajub tõena. Kahtlused tulevad alles siis, kui proovime suulisele pärimusele leida tõestusmaterjali ajalooallikatest” (Jaago 1996: 50). Kolm Tungalde naiste lugu on perepärimusena vaadates siiski siinpool “kolme põlvkonna” piiri. Kuigi Leelo Tungla loos on autor märkinud oma isikliku mälu piirjooni, osutades eraldi teiste perekonnaliikmete mälule, siis põhiline nii Helmes Tungla, Silima Manni kui ka Leelo Tungla puhul on isiklik mälu ning selle ulatus ajas. On ka selge, et nii Leelo Tungal kui veel rohkem ta ema Helmes Tungal on teadlikult kasutanud allikmaterjale perekonnaarhiivist. Ehk on kolme eluloonarratiivi kasulikkus ajaloolase jaoks kõige suurem, kui lugeda neid kolme konstruktsioonina perekonnaarhiivi taustal, jälgides nii faktoloogilisi kui ka kompositsioonilisi valikuid eluloo kui mikronarratiivi (pisiajaloo) kujunemisel.

Kirjutatud elulugu kui vorm suhestub siis niihästi ühelt poolt perepärimuse pajatuslikkusega kui ka teiselt poolt narratiivse ajalookirjutusega. Lisaks interdistsiplinaarse uurimuse arenemisele mälu, mäletamise ja mälestamise (commemoration) alal viimasel aastakümnel (Tulving 2002; Assmann 1995; Wertsch 2002) kulgevad rahvusvahelisel teadusareenil ajaloolaste arutlused mälu ning ajaloo suhestumise üle, individuaalse mälu vahekorra üle kollektiivse ehk kultuurilise mäluga. Need mõttevahetused suhestuvad omakorda mikroajaloo, argi(päeva)ajaloo (Alltagsgeschichte) ja mentaliteetide ajaloo kontseptsioonide vettpidavusega ning nende piiritlemisega moodustistena või piirkondadena ajalookirjutuse maastikul. Elulootekstid ja nende allikakriitika võiksid olla selliste arutelude eksperimentaalseks väljaks, ehk isegi proovikiviks. Mis kasu saab ajaloolane eluloost kui mälutekstist, mis on (lihtsa) inimese enda kirja pandud, olles mitte ainult subjektiivne, vaid verifitseerimatu, kuna ta rajaneb inimlikult lünklikul, puudulikul, valelikul, vigasel, tihti ka vigastatud või muidu kahjustatud mälul, rääkimata keerulistest ja kavalatest intentsioonidest end kõige paremas valguses näidata ning mäle(s)tada lasta? Ajaloolased on autobiograafilisi tekste (memuaristikat, päevikuid jne) jätkuvalt allikatena tarvitanud, heal juhul º anriteadlikult, tajudes, et autobiograafilises tekstis toimib autori ühtse juhtimise all vaatepunktide vahelduvus, mille jälgimine nõuab teksti kui terviku retooriliste ning narratiivsete struktuuride tundmist. Teiseks, autobiograafilises tekstis rajatakse nii minakuvand kui ajastu- ja/või sootsiumikujutus, mis võivad keeruliselt kokku mängida või üksteise mängu segada. Kolmandaks teadvustab º anriteadlik ajaloolane, et autobiograafiline tekst pole ei rohkem ega vähem läbinähtav ega otseselt representatiivsust taotlev kui ilukirjandus, küll aga jätab ta lugejale mulje, et vastutab tähelepanekute tõetruuduse eest. Kui Philippe Lejeune’i poolt püstitatud “autobiograafiline pakt” oma rangeimas mõttes kehtib, siis tuleks autobiograafilise teksti kohta nentida, et tõetruuduse püüdlus asendab rahuldumist “tõenäolisusega”. Kuid kui ajaloolase eesmärk on ajaloonarratiivi loomine, veelgi enam, ajastu aegruumi kui terviku rekonstrueerimine (histoire totale), siis muutub oluliseks, kui palju ja millist informatsiooni autobiograafiline tekst allikana annab ja kui usaldusväärsed need teated on.

Minimalistlik lähenemine leiab elulugudes vaid täiendmaterjali või illustratsioone: ehedad pisidetailid igapäevaelust (kingamoed, soola hind, saadaolevate riidekangaste värvid), mida on mujalt kui eluloolistest kirjutistest, päevikutest, kirjavahetustest raske leida, kuid mis on ka teistsuguste allikate põhjal kontrollitavad. Kui astuda väikegi samm minimalismist kaugemale, siis väljendub elulugudes see eluvaldkond, mida traditsiooni poolelt on uurinud etnoloogid ja folkloristid. Ka kultuuriajaloolastele oleks materiaalse kultuuriga seotud tavade, harjumuste ja rituaalide maailm relevantne, eriti sedavõrd, kuivõrd elulugudes ilmneb selle kaudu ajaline nihestatus: ühes ajastus võivad korraga toimida erinevates ühiskonnakihtides erinevad temporaalsused. Eksisteerib ju elatud elu sfäär (Lebenswelt) niihästi “mentaalselt möbleeritud” ajas kui asjadega varustatud ruumis. Etnograafiline valdkond märgistub elulugudes näiteks pühade ja tähtpäevade pidamise kombestiku mainimises, millest nii mõnelgi (eriti maal kasvanud või elanud) kirjutajal tuleneb eluloo periodiseerimine. Lisaks võib leida kirjeldusi, kuidas raviti haigusi, kuidas maeti surnuid või kuidas erinevais olukordades neid tavasid ümber kujundati. Ka leidub eluloolistes kirjutistes jutustusi, kuidas üks põlvkond viis praktiliselt ellu oma põhiväärtusi järgmise põlvkonna kaudu, näiteks haridusihalust, mis väljendus maalaste linna kooli sokutamises sugulaste ja tuttavate kaudu. Ka rändmotiivid, nagu Siberisse küüditatute elulugudes tihti esinev meeste ja naiste kohvrite äravahetamise teema, pakuvad ainest seletamaks toimetulekustrateegiate loomist ebanormaalsetes olukordades.

Kuid kas elulugude põhjal saab midagi üldistada rahva meeleolude, mälumustrite, käitumisstrateegiate, hoiakute kohta, või on elulood nagu hunnik pärle, mille ühendamiseks on niiti kas liiga palju või liiga vähe? Üldistamise probleem püsib olenemata sellest, kust ja kuidas ühendavaid niite tuletada, kas historiograafilistest seletusskeemidest väljaspool teksti või tekstides endis leiduvatest võtmekujunditest (leitmotivs). Vahepealset astet ajaloolaste poolt loodud teoreetiliste moodustiste ning tekstimetafooride vahel võiks pakkuda mõisteteväli, mis sõnastab hoiakuid ning püsiväärtusi, kuid mille tõlgitavus ühest keelekeskkonnast teise võib valmistada suuri raskusi. Vieda Skultansi tähelepanek, et paljudes Teise maailmasõja üleelanud lätlaste elulugudes kasutatakse kausaalses mõttes mõistet liktenis (saatus), läheb märkamatult Skultansi enda analüüsis üle väitele, et liktenis märgib rahvuslikku ajalugu (national history), seega seob üksikisiku kannatused rahva saatusega. On tõenäoline, et mõistetena on lätlaste liktenis ja eestlaste saatus mitte ainult tuttavad igapäevases tarbekeeles, vaid ka sügavalt juurdunud folkloristikas ja kirjanduslikus traditsioonis, nii et isegi vähese formaalse haridusega kirjutajad võivad olla nendega ka teadlikumalt kokku puutunud kirjakeeles. Samuti on veenev, et saatuse mõistes kätkeb rahvapärane sügav filosoofia: püüe mitte ainult nimetada, vaid ka seletada, ja hinnang inimese teadvuse, ettenägelikkuse ning tegutsemise piiride kohta. Kuid see veel ei tähenda, et sõna liktenis kui rändmotiivi ehk klišee tarvitamine elulugudes omab ühest tähendust või et seda saaks käsitada tugeva sillana individuaalse ja kollektiivse kogemuse (või mälu) vahel. Pigem tuleks üldistust testida kui teemat variatsioonidega, mille tõlgenduslikud võimalused võivad olla hoopis laiemad kui rahvusliku kuuluvuse rõhutamine.

Tulles tagasi artikli alguses antud º anrimääratluse juurde, mille järgi võib elulooteksti käsitleda kui autobiograafilist, tunnistuslikkunarratiivi, võiksime eluloo asetada nii teiste autobiograafiliste ajalooallikate (kirjavahetuste, päevikute) kõrvale, mis käsitlevad privaatset ehk eraelu, kui ka (ja pigem) memuaristika juurde, sest elulugu on suunatud avalikkusele. Kui aga rõhutada eluloo narratiivsust ning püüdlust hõlmavusele ehk terviklikkusele, siis läheneb elulugu vormi poolest ajalookirjutuse narratiivsetele vormidele. Mõnikord kipub elulugu isegi irriteerivalt konkureerima ajalookirjutuse terviklikkusega, sest tema narratiivne autoriteet üritab tugineda tunnistuslikkusele. (Kas saab vaielda läbielatud kogemusega, nii nagu seda on jutustanud see, kes ise nägi, kuulis, tundis?) Siin tuleb mängu mitte ainult mälu usaldatavus, vaid intentsioon, kui mitte öelda pretensioon, et tunnistaja mälu ei kuulu vaidlustamisele; ometi on tunnistajamälu piirjooned eriti teravaid vaidlusi esile kutsunud ühenduses “Wilkomirski kaasuse” (holokausti-memuaari mimikri ehk võltsingu) ning Rigoberta Menchu eluloojutustusega. Mälu usaldamine paistab seega nõudvat uurijalt palju enamat kui püüet selgitada ehk seletada, ta nõuab ka kokkuleppeliselt kehtestatud meetoditega allikate vastastikust kontrollimist – ning siin muutub maastik soiseks. Dominick LaCapra püüdlused selgitada tunnistuslikkuse piire holokausti-uuringute maastikul paistavad olevat kõige kainemad ning teoreetiliselt põhjalikumad selleteemalised käsitlused ajalookirjutuse valdkonnast.

Ajaloolane, kes üritab elulugu allikana käsitleda, peaks tunnetama narratiivi kultuurkondlikult spetsiifilisi vorme, jutustamise ehk pajatuse laade, ja müüte, mis peituvad narratiivi põhjavetes. Erinevate põlvkondade esindajate poolt kirjapandud elulood võivad näidata mõningate jutustamismudelite suuremat või vähemat järjepidevust, ja küllaltki tihti leidub neis ka vajadust oma isiklikku elu uue ajastu ideoloogia järgi ümber jutustada, nii nagu seda tehakse “suure ajaloo” ümberkirjutamise katsetes. Igas elulootekstis, olgu see kui tahes naiivne, väljendub individuaalse ja kollektiivse keeruline pundar, st mina suhe võimalike meiedega, identiteediproblemaatika, mis väljendab end jutustuse või “saatuse” kuues.

Suulise ajaloo valdkonnas on perepärimuse edasiandmise uurimise eesmärgil läbi viidud palju katseid, kus kutsutakse esile suguseltsi erinevate põlvkondade esindajate mälestusi ühiselt läbielatud sündmustest (Vidali 1996–97, Thompson 1993). Suguvõsa kohta võib esineda väga vastukäivaid jutustusi erinevatelt perekonnaliikmetelt, kuid neid kas pole sihikindlalt kogutud või on nende kogumine võimatu. Ka kirjutatud elulooliste tekstide vallas võiks ühe perekonna kolme põlvkonda hõlmav tekstideahel, nende kooskõne ning nende vahel leiduvad lüngad pakkuda eluloouurijaile võimalust esitada küsimusi mäletamise ja mälestamise kohta, perepärimuse edasiandmise kohta ühelt põlvkonnalt teisele. Lisaks, kui arvestada kirjutatud elulugudesse sisseehitatud perekonnaloolisi elemente (sugupuu skitseering, perepärimuslikud jutustused), on ühe isiku (perekonna mitteametliku “skriiba”) vaatepunkt kahtlemata piiratum ja ühekülgsem kui situatsioon, kus rohkem kui üks pereliige on oma eluloo kirja pannud. Selliseid juhte on Eesti Kirjandusmuuseumi Siberi-mälestuste hulgas siiani leitud kolm, mis väärivad Tungalde naiste lugude kõrval ning valguses põhjalikumat käsitlust.

Paul Thompson ja Isabelle Bertaux-Viame on veenvalt väitnud rohkete empiiriliste näidete põhjal, et perekond ja suguvõsa on ideaalseks väljaks vaidlustatud mälu (contested memory) uurimisel. Kolme Tungalde naise elulood on üks näide sellisest kooslusest, kus vaidlustatud mälu liikumisi võib jälgida tekstide omavahelistes sõlmitustes. Käesolevas artiklis alustatud tõlgenduslik analüüs üritas mõningaid sõlmitusi esile tuua, näidata narratiivsete vormide ja mudelite (näiteks muinasjutt) tarvitamist ning perekondlikku müüdiloomet (vanaema Silima Manni hagiograafilises loos).

Kas on olemas kriitiline mass elulugusid, mille lugemine ja analüüsimine võimaldaks “mentaliteetide” piirjoontele lähemale saada, ja milliste meetodite ning võtetega võiks tulemusteni jõuda? Kvantitatiivsed lähenemised sisuanalüüsi (content analysis) raames pakuvad ühte võimalust, mis jääb väljapoole käesolevat käsitlust. Kuid ka kvalitatiivseid meetodeid rakendades kasutavad ajaloolased võrdlevat meetodit, et jõuda üldistavate tõlgendusteni. Tungalde pere naiste kolme eluloo sotsioloogilisest representatiivsusest ei saa ometi rääkida: valim on kaugelt liiga pisike kandvamate järelduste tegemiseks selle kohta, kuidas eestlased 20. sajandil elasid. Kahtlemata tuleb tekstidele läheneda teadmise ning hoiatusega, et kuigi nende lugemisest ja uurimisest ei saa teha koheseid kultuuriloolisi üldistusi, siis ehk äratavad need oma koosluses huvi ka teiste võimalike põlvkondadevaheliste või perekonnasiseste pärimuskobarate vastu, mida saaks omakorda võrrelda. Tungalde pere naiste lugude väärtus eluloouurijale on seega nende unikaalsuses ja eripäras, ühtlasi aga nende omavahelises kattuvuses, vastuolulisuses ja vastupeegeldustes.

 

Kirjandus

Abraham, Nicolas ja Torok, Maria 1979. The Shell and the Kernel. – Diacritics,

vol. 9, nr 1.

Assmann, Jan 1995. Collective Memory and Cultural Identity. – New German Critique, nr 65.

Chanfrault-Duchet, Marie-Francoise 2000. Textualisation of the self and gender identity in the life-story. – Feminism and Autobiography: Texts, Theories, and Methods. Ed. Tess Cosslett, Celia Lury, and Penny Summerfield. London: Routledge.

Jaago, Tiiu ja Jaago, Kalev 1996. “See olevat olnud…”: Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Lejeune, Philippe 1975. Le pacte autobiographique. Paris: Seuil.

Skultans, Vieda 1997. The Testimony of Lives. London: Routledge.

Thompson, Paul 1993. Family Myth, Models, and Denials in the Shaping of Individual Life Paths. –Between Generations.International Yearbook of Oral History and Life Stories, vol. II. Ed. Daniel Bertaux and Paul Thompson. Oxford University Press, lk 13–39.

Tulving, Endel 2002. Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Vidali, Anna 1996–97. Political Identity, Identification and the Transmission of Trauma. – New Formations, vol. 30, Special Issue on Cultural Memory, lk 33–46.

Wertsch, James V. 2002. Voices of Collective Remembering. Cambridge: Cambridge University Press.