Kõrgus ei lõbutse praegu. Kuningakoja pidulikkudele audientsidele ja õueballidele on tulnud vaheaeg. Walesi prints on uue hooaja alguseni sõitnud Kanaadasse karujahile, kus ta võib alla praegu istub biisoni härja nahal laagritule veeres kusagil Huroni või Ontario järve kaldal, tõmbab rahupiipu oma punanahksete vendade ringis ja lubab ennast armulikult mõne irokeesi või delavaari suguharu aupäälikuks valida. Maksab see ju ainult mõne pudeli vana head Inglise whiskyt ja puuda püssirohtu, ent sellega garanteerib ta omale hauataguses elus igavese bühvlijahi Manitau põlistes rohtlaantes. See on juba midagi väärt — ja ainult ilusate silmade pärast ei armasta riskeerida praktilised inglased. Aino Kallas on aga pühendanud mainitud vaheaja hoopis aatelisemale kuid tänamatumale osale: ta sõidab ringi mööda väikse Eesti provintsi ja käsutab kohalikke koolijuhatajaid nagu ministri proua või proua-minister, et need oma kooliplikad ja -jütsid saadaks Aino Kallase kirjanduslikule deklamatsiooni õhtule imetlema ministri proua kuningakoja rätsepa juurest tellitud ballikleidi kummalist schleppi ja jaanalinnu sulgedega frisuuri.

Soomes ja soomekeeles on Aino Kallase novelle trükitud juba ligemale paarkümmend aastat ehk küll ilma suurema menuta. Olen kuulnud oma tuttavate Soome kirjanikkude käest, et kirjanik Aino Kallas omal kodumaal on jäänud eestkätt ikka lugupeetud professor Krohni tütreks — ja ainult... Ka meil Eestis, kus Tuglas imeväärt usinuse ja suure rutuga iga proua Kallase äsja trükist ilmunud teose — suurema osa vist koguni käsikirjast — kohe Eesti keele esteetiliselt ümber valas, ei tehtud esialgu sellest meisterlikust gipsitööst ekstra numbrit, mida maksaks upitada rahvuslikkude suursaavutuste letile sise- ja välisturu jaoks. Need kaine aju ja vilunud asjatundja käega voolitud novellid kodumaa ainetest võeti vastu meie kirjandusliku publiku poolt tagasihoidliku kuid heatahtliku arvustusega. See oli veel vanal heal ajal, kui Aino Kallas oli ainult Aino Kallas, ja ministri proual ei olnud veel juhuslikult puhunud kuningakoja tuult tiibade all. Siis kirjutas ka Aino Kallas nagu kõik teised surelikud harilikkude Brause või Mülleri vabriku terassulgedega, ent praegu kirjutab ta vist ainult jaanalinnu sulgedega... Ei ole ju ka kõlbulik teisiti kirjutada ühel ministri proual, kes ennast sageli ohverdab Eesti rahva heaks käekäiguks, liikudes Euroopa kuningakodades. Meie ametliku bürokraatia, tõusiku seltskonna, seltskonna daamide ja vähese kirjandusliku publiku auks tuleb öelda, et ta seda sulgede vahetust oskab vääriliselt hinnata, sest Aino Kallase kirjanduslik ringreis Eestis kujunes üheks suureks seltskondliseks paraadide seeriaks. Kõik kuulsus, au ja ilu, mis väike Eesti üldse võib pakkuda, oli ministri prouale üle öö ühes jaanalinnu sulgedega rüppe jooksnud. Siin ei ole midagi imeks panna, sest oleme väike talupoja rahvas, kellel ei ole kuningat ega hertsogi, ei ole vist ka niipea loota, — mõnegi tõusikust tuusa südame salajasema soovi peale vaatamata — oleme kuningate kojaelu pidulikkust ja eraelu intiimsusi seni näinud ainult koomilises operetis, ent nüüd korraga — näha oma ihuliku silmaga vähemalt majesteedi aseainet, aasta paari eest võib olla alles oma inimest, kellele mõni kuninganna pidulikul audientsil teiste sadade ja tuhandete vastuvõetavate hulgas huulte otsast mõned sõnad poetanud ja armulikult lubanud oma kätt suudelda... Aino Kallas oli geniaalselt osanud tabada õhus liikuvat meeleolu ja õigel ajal oma kuninglikkude jaanalinnu sulgedega kõditada meie ametliku bürokraatia ja tõusiku seltskonna rahvusliku uhkuse rasvakasvanud päkaalust. Ja sellest tuli tulu nii kõditajale kui ka kõditatavale: ühele sai osaks lilled ja aupaistus, — teisele opereti diiva naeratus ja rahuldustunne, et ta paraadist osavõtmisega oma kohuse kirjanduse vastu täitnud. Ehk ma küll ise ei ole kahjuks viibinud ühelgi Aino Kallase kirjanduslikul paraadi-õhtul, sest mind peletas eemale meie ajakirjanduses enneolematu raamatupidaja järjekindlusega ja tükitöölise visadusega tehtud autori enesereklaam, mis kevadest peale läbi suve kestis sügiseni välja, kuid oma kummalikkude jaanalinnu sulgedega "Postimehe" raamatukaupluse vaateakent suurtsugustava ministri proua pildi järele kujutan ma enesele vaimus väga elavalt ette üht sarnast paraadi, ütleme näiteks Tallinnas. Ministri proua kirjanduslikul paraadil viibis muidugi riigikogu juhatus ja kõik ministrid oma kantseleiülemate ja osakondade juhatajatega, siis posti, tervishoiu ja vangimajade peavalitsuse ülemad, staabiohvitserid, raiooniülemad ja brandmeister ühes ronijate osakonnaga täies mundris ja koosseisus, kes ei tohi puududa üheltki paraadilt, peale selle veel keskkoolide direktorid augu täiteks kokku käsutatud kasvandikkudega. Ühe sõnaga: meie bürokraatline tout le monde. Härrad muidugi frakkides või mundrites ja prouad ballikleitides, et kontserdiandja kuninglikkude sulgede ees mitte hoopis varju jääda, et ka meil kodumaal rühitakse oma päikese poole. Ja kui eeskava lõppes, siis olid muidugi üksteisest armastusvääriliselt vaimustatud nii ettekandja kui kuulajad. Täielik kontakt ja hingesugulus kirjaniku ning "valitud" publiku vahel, mis nii harva ilmas juhtub. Oli ju autor üks nendest, oma inimene, mitte vähem kui ministri proua, ja see on juba luksusartikkel. Oleks sellel kirjanduslikul paraadiõhtul proua Kallase asemel esinenud, näiteks, kas või meie suurim luuletajanna Marie Under, kelle toodangu kõrguseni ealgi ei küüni Aino Kallase osavasti nikerdatud käsitöö, vaevalt oleks siis ükski ilma vägi meie ülemist bürokraatiat kirjandusõhtule kokku sõidutanud. Nõnda et Aino Kallase kirjanduslikkude paraadide ametlik menu tuleb kirjutada mitte meie bürokraatia ja tõusikluse vaimliste huvide, vaid ministri proua jaanalinnu sulgede arvele.

Ah, seda suurt enesereklaami, mis proua Kallas tänavu Eesti ajakirjanduses tegi! Üksvahe tulin juba arvamisele, et isegi meie poolametlik telegraafi agentuur "Eta" on Londoni saatkonna resp. ministri proua kirjanduslikkude reklaamiapetiitide rahuldamise teenistuses. Olen isiklikult kirglik ajalehtede lugija ja tunnen otse füsioloogilist vajadust neid igal hommikul samuti neelata nagu kuuma, kanget kohvi. Kuid lõpuks olin sunnitud omast ainukesest igahommikusest lõbust keelduma: proua Kallase pealetükkiv enesereklaam, mis ilmus pea iga päev ja kõigis Eesti ajalehtedes ikka korraga, hakkas mulle närvide peale käima. Oleks siis veel, et armuline proua oleks leppinud ainult joonealusega, kus kirjanduslikkude teadete harilik panipaik, — ei, igalt ajalehe küljest risti ja rästi, kas uuemad sõnumed, siseriigist või väljamaalt võisid leida reas artikliga hapendatud loomatoidust või hoiatusega, et valerahad on liikumas, mõne sõnumi, et Aino Kallas on midagi alustanud, Aino Kallas on midagi lõpetanud, Aino Kallas töötab millegi kallal, Aino Kallas kavatseb midagi, Aino Kallast tõlgitakse, mis arvavad suurvaimud Aino Kallasest, mis arvab Aino Kallas suurvaimudest ja nõnda lõpmatuseni. Kirevase pihta, nagu see Eesti rahval nii üli väga tähtis oleks teada, mis arvab, temast arvatakse või teeb Aino Kallas, et sellepärast igal hommikul su tuju põhjalikult ära rikutakse! Viimaks pidin hommikuti leppima ainult "Õnnetused ja kuritööd" veeru lugemisega, sest siiamaale ei olnud veel Aino Kallas jõudnud, ja õhk oli puhas. Kuid ma lohutan ennast mõttega, et mina ei olnud mitte see ainus, kes mõnestki asjast aru saavad ja et mulle väga kaasa tunnevad vähemalt suguvennad mulgid Abja poolt, keda auahne daam oma mõrda tahtis ajada, kui ta vaesest Ungarist 300 printsi rikkasse Eestisse pansiooni peale kavatses tellida. Ja, ja, ma jõuan ikka kindlamale veendumusele, et kogu selles Eesti kirjanduse tutvustamises Ungaris ja Inglismaal on Aino Kallase juures Eesti ainult tutvustajale enesele osavasti valitud hüppelauaks, sest mille muuga seletada seda, et neil kirjanduslikkudel õhtutel loeb Aino Kallas ainult iseennast. Nagu meil ei oleks olemas Vilde, Tuglas, Metsanurk, Tammsaare ja veel terve rida teisi kirjanikke.

Tõesti, väga imeliku mulje võib väljamaalane saada sarnase tutvustamise järele Eesti kirjandusest: kogu Eestis ainult üks täisverd kirjanik ja seegi pole eestlane ega kirjuta Eesti keeles!

Kuid mul näib siiski, et selle ajast, asjust ja seltskonna ajudest majesteetlikult üleoleva talitamisviisi peale vaatamata, Aino Kallase kui kirjaniku enesetunnet mürgitab väike, kuid kihvtine kahtluse ussike: "Olen mina's see, kelle talendi laternas hõõgub jumalik säde, või on see ainult võõraste tulukeste petlik vastuhelk laterna piinliku hoolega lihvitud klaasides?..." Mul näib koguni, et selle viimase oletuse tõelikkuse juures on Aino Kallas ise kaunis teadlik ja on osanud sellest teha enese suhtes õiged, kuid ebaesteetiliselt mõjuvad järeldused. Siin ei ole võimalik kaksipidi mõtelda, kui üks heast perekonnast, hästi kasvatatud ja haritud daam-naiskirjanik, omale kohta otsides Eesti kirjanduse Parnassile, ennast sarnaselt üleval peab, kui ta publikule otsustamiseks ette laob käputäie suurte sakste käest tellitud soovitusi ja attestaate, nagu:

"Bernhard Riivese" kohta kirjutab kuulus Inglise kriitik William Archer:

"Olin suuresti üllatatud nendes ilmuvast väga haruldasest meelekujutlikust võimust."

John Galsworthy kirjutab:

"Nendel on tõe ja nägemuse tiib!"

T. B. Connor, Inglise ajakirjanduse veteraan, kirjutab "Bernhard Riivese" kohta:

"See on iseäranis hea. See on väga mõjuv jutustus, kuid jutustatud Prantsuse kirjanikule omase tagasihoidlikkusega."

"Lasnamäe valge laeva" kohta kirjutab Georg Brandes:

"Tõesti, see on suur kunst, niisama lühike kui sügav. See on tõelise psüholoogi kirjutatud, julgen öelda, suure psüholoogi.""

("Postimees", 25. sept. 1923. a.)

Ah, siis on vähe Aino Kallasel enesel usku oma tööde tegeliku väärtuse sisse, et Eesti kirjanduse Parnassile koha saamiseks tuleb suurte eestkostjate autoriteetliku selja taha pugeda! Selle võttega võib küll oinaks püüda võõraste autoriteetide ees lömitama harjunud suure publiku, ent kõigi olude kiuste mitte jumalavallatu Eesti arvustuse ja vaba kirjandusliku mõtte, ehk sellele küll samade mõõduandvate ringkondade poolt, kus peaasjalikult Aino Kallas triumfeerib, püütakse vägisi suuraudu suhu ajada. Teame ju väga hästi, mis vahe arvustuse ja komplimendi vahel...

Aino Kallas on ise, võib olla alateadlikult, oma kirjandusliku toodangu väärtust ühe lühikese lausega paremini iseloomustanud, kui seda vaevalt võib teha. Ta laseb "Lasnamäe valge laeva" lõpuosas Maiel öelda: "Valget laeva ei ole"... Maie oli eksinud: seda suurte unistajate, luuletajate ja usuhullustajate "Valget laeva" ei ole mitte ainult "Lasnamäe valges laevas", vaid kogu Aino Kallase toodangus. See on kõik ühe väga korralikult töötava, kuid elutu automaadi või stiilimasina kätetöö, mida galvaniseerib ainult autori raudne tahtejõud. Siin puudub elav inimene oma närvisüsteemi ja vereringjooksuga, elamuste ja tundmuste skaalaga, puudub luule elustav hingeõhk ja ilma selleta on igasugune kirjandus — isegi naturalistlik — ainult trükimusta ja hiljem koide järele lõhnav paberivihk. Lugeda Aino Kallase puutuimaks stiliseerituid kroonikalugude ümberjutustusi, millest igasugune hingelikkuse element keemiliselt välja puhastatud, on kirjanduses just sama lõbus ja huvitav, nagu lõunalauas närida vana kümneaastase kuke vintsket liha. Sellesarnast ja võib olla koguni natuke paremat kirjandust võiks meil produtseerida nii väga mitu kirjandusliku huvi ja haridusega seltskonna daami, kui neil ainult vähegi tahtmist ja püsivust jätkuks esialgseks harjutamiseks, et teatavat tehnilist oskust kätte saada.

Aino Kallasel kui kirjanikul on võrdlemisi väga kehv fantaasia ja romantiline põhiheli ei kuulu nähtavasti tema iseloomu ning tundeilma omaduste hulka, ehk ta küll nagu mainitud puuduse kiuste kipub ümber töötama legendaarseid aineid, mis selles suhtes just eriti nõudlikud ja tundelikud. Ei ole siis ka imeks panna, kui suurepärane, otse piibli lugusid vääriv rahvuslik müüt "Lasnamäe valgest laevast" Aino Kallase sule all läheb ja lõpeb kuidagi moodu — tühja. Kuid fantaasia kehvuse erilise illustratsioonina tuleks mainida "Legendi noorest Odelest ja pidalitõbisest" (kogus "Võõras veri"), mille lõpuosa selle poolest kohe klassiline. Kui realistil on Aino Kallasel rohkem õnne, et küll rahvusliku tendentsi pärast kõrgeks kiidetud ja palju ülistatud "Bernhard Riives" on võlts läbi ja läbi, kui ta karistussalga ohvitseril laseb mässajale talupojale pastori kombel jutlustada ja kaubelda, et see mõtelgu ikka oma naise ja viie lapse (miks mitte ka "hingeõnnistuse"?) peale ja võtku oma kakssada jutti vastu, et muidu lastakse maha. 1905. a. peksuväe ohvitser, kes oma jutustuse lõpus filosofeerib, et selles mahalastud mässajas, talupojas, Bernhard Riiveses, olevat sirgeks läinud seitsmesaja aastase orjuse selg... See on ikka natuke liig — isegi ühe peksuväe ohvitseri kohta! Mis tarvis siis inimesele lausa ülekohut teha. Novelli aine on ju suurepäraselt valitud, poleks ainult autorile õnnetu idee pähe tulnud, kõike seda sarnasel kujul lasta jutustada ühel karistussalga ohvitseril. Oleks jutustajaks mõni peksuväe madrus või draguun, lihtne käsutäitja, siis oleks see palju arusaadavam ja usutavam, kuid kuulda sarnast juttu ohvitseri suust, — ei, see on võlts ja literaarne kõigile, kes vähegi mäletavad 1905. a. peksuväe ohvitseride truualamlist vaprust! Üldse tuleb konstateerida, et Aino Kallasel on maitset ja apetiiti süschee valikus ja see ei ole kaugeltki mitte kõrvalise tähtsusega asi ühe keskpärase või allapoole keskpära kirjaniku juures, nagu seda vahest arvatakse. Sest meil on näiteks, anderikas, kuid tunnustamata kirjanik — Peet Vallak, kes kirjutab jumal teab missugustest tühistest ja pentsikutest asjadest, ehk küll, ma pean ütlema, väga huvitavalt. Kuid just oma novellide tühise ja veidra ainestiku tõttu on temal väga raske välja päevavalgele ujuda ajalehe joonealuse ja ajakirja saba soppidest ja käärudest. Kui nüüd oletame, et Aino Kallase novellid oleks Peet Vallaku süscheede ringist, siis peaksid küll kõik perenaised ja köögitüdrukud väga ettevaatlikud olema, et nad turul kogemata ei kataks Aino Kallase novelli lehega mõnda värske juurevilja kimbukest, sest igavuse pärast lööks see — hallitama. Süscheede hoolikas valik ongi see, mis Aino Kallase novellid veel kuidagimoodu, ehk küll igavalt, loetavaks teeb. Peale osavasti valitud ainestiku kannab neid novelle meisterlikult viilitud ja voolitud stiil. Ehk küll see viimane ei olegi nii paavstlik, nagu arvatakse. Näiteks olgu toodud kas või autori uuem teos "Barbara von Tisenhausen", kus ta, keskaja kroonika stiili vastu patustades, järjekindlalt tarvitab: nationi'de ellik rahvuste, victoria ellik võidu, remedium'i ellik rahu, suspicio ellik kahtlemine, affecti ellik armastuse etc. Ühe teose kohta, mis on rajatud just keskaja kroonika stiili imiteerimisele, on igatahes suur kahv see ladina sõnade järjekindel Eesti keele ümber seletamine.

Ja mis siis Aino Kallasest kui kirjanikust enam järele jääb, peale tema jaanalinnu sulgedega dekoreeritud "euroopluse" ja "intelligentsuse"? Kuid arusaamised intelligentsusest võivad olla ju nii väga mitmesugused. Näiteks on noorel, anderikkal Poola luuletajal ballaad. Isak Konist või Krohnist. Kaubamaja "Frenkel ja Sohn" prokurendist. Teenistuses edasi jõudes, võttis Isak Roosi omale naiseks. Vabal ajal püüdis ta ennast edasi harida, lugedes hoolega "Kultuuri ajalugu"... Sellepärast oskas ta oma Roosile palju seletada ja jutustada igasugu looduse imedest. Ja kui kahekesi kudrutades vahel Isak nukraks jäi, lõi Roosi oma käekesed üle pea kokku ja hüüdis: "Ah, meil on nii hea! Küll oled sa, Isakukene, intelligentne!"... Ka meil on Noor-Eesti nooruse patu päevilt palju viltuläinud Roosikesi, kes vagas palveluses käed rüpes ja silmad kõõrdi juubeldavad igasugu "euroopluse" ja "intelligentsuse" ees, nagu see nii tähtis oleks ühe loova kirjaniku juures, ja eriti just meil, kes oleme Knut Hamsuni, Maksim Gorki ja Jack Londoni kaasaegsed. Selle eestipärase "tipp-topp euroopluse" mõttekäigu järele tohiks tõsine ja kõrgeväärtuslik looming olla ainult mõne eluvõõra esteedi või vähemalt professori pärisosa, kuna Dostojevski, Paul Verlain, Arthur Rimbaud ja Jaan Oks, kui joomarid ja degenerandid, oleksid ümmargused kirjanduslikud nullid! Kuid mina ütlen, et ühe reitpidi krokodilli lõugade vahele sattunud mustanahkse pagana sisikonna põhjast tulev hädakisa kusagil Sumatra rimbas või Niiluse roostikus on kunsti mõttes väärtuslikum ja ehtsam kui sada lehekülge läbiloetud raamatuvirnadest välja kurnatud ja ümber fraseeritud tarkust.