Viimasel ajal on meie arvustuses iseäranis nuhtlema hakatud nõndanimetatud negatiivseid ja positiivseid tüüpe. Juba mitmelt arvustajalt loed neid ja samu etteheiteid juba mitme kirjaniku puhul: miks kirjanik olla omad tegelased teravalt kahte leeri jaganud — ühed hääd ja teised halvad, ühed pääasjalikult eitavate ning teised pääasjalikult jaatavate omadustega! 
    Olen neid etteheiteid pidanud möödaminevateks nähtusteks, järjekordseks meie arvustuse iseäralduseks. Kuid seni veel ei paista, et see iseäraldus kaduma hakkaks, ta aina süveneb. 
    Mulle aga on need etteheited ikka tundunud — et mitte rohkem öelda — imelikkudena. Meele torkab, et meil arvustusi suuremalt jaolt kirjutavad poeedid ja teoreetikud. Proosa alal töötavad kirjanikud palju ei arvusta, või kui, siis ei mäleta neilt ka lugenud olevat ülalnimetatud etteheiteid. 
    Peab igatahes natuke proosakirjanduse tehnikas "mitte kodus" olema, kui kirjanikult igal juhusel ja tingimata nõuda iga iseloomu mitmekülgsust, kui teha tingimuseks, et kirjanik igat oma tegelast käsitama peab nagu iseseisvat probleemi, mitte aga kui abinõud probleemi lahenduse juures! 
    Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. 
    Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta. 
    Ning kui võtta kirjanikult see omadus, õigus, siis ei saa ta enam luua, ta ei saa ehitada enam oma sisemise äratundmise järele. 
    Nõuda kirjanikult, et ta oma tegelasi oma sisemise loometarviduse järele ei valiks, on kirjaniku hävitamine. Kirjanik, kui ta teatud määral oma sisemise tõetundmise järele tendentsiline ei oleks, ei saaks rohkem midagi teha kui oma ümbrust kirjeldada.
    Aga ka kirjeldades ollakse individuaalne ja ainult sellega saavutatakse kunstitöid. 
    Kuid iseäranis, kui hakatakse lahendama probleeme, propageerima ideesid, avaldama — ükskõik kui objektiivselt — oma ilmavaadet, ei saa ükski kirjanik ilma tendentsita läbi, avaldugu viimane kui nõrgalt või teravalt tahes. 
    Probleem, idee, ilmavaade on see, mis nõuab pääasjalikult "häid" ja pääasjalikult "halbu" inimesi. 
    Ja kas ei ole see elus samuti kui kirjanduses? 
    Eks ka elus iga probleem, idee, ilmavaade jaga inimesi iga probleemi, idee, ilmavaate suhtes kahte jakku — pooldajaiks ja vastasteks, nii siis probleemi, idee, ilmavaate seisukohalt positiivseteks ja negatiivseteks, häädeks ja halbadeks j. n. e. 
    Meie arvustajate — pehmelt öeldud — imelikkus seisab aga selles, et nad, kui ühe teose tegelased teatud probleemi, idee, ilmavaate seisukohalt on loomulikult jagunenud pääasjalikult "häädeks" ja pääasjalikult "halbadeks", nõudma tulevad: kirjanik ärgu lubagu seda, see on ühekülgne. 
    Aga seda teeb elu ise! 
    Kui kirjanikule ette heidetakse, miks ta näit. inimesed jagab pääasjalikult vabameelseteks ja pääasjalikult vanameelseteks, siis on see etteheide naiivne, sest et teatud probleemis inimesed on ju pääasjalikult vanameelsed ja pääasjalikult vabameelsed. 
    Või kui selles nähakse ühekülgsust, et üks inimene elus edasi jõuab ja teine tagurpidi läheb, siis on see jälle rohkem kui imelik, sest elu näitab sarnast "ühekülgsust". Ei või siis ometi kirjanik, kui ta kujutab elus edasijõudjat tüüpi ja mitteedasijõudjat, tasakaaluks ja "mitmekülgsuseks" ka mitteedasijõudjal edasi lasta jõuda! 
    Samuti ei ole kellegi ime elus, et üks inimene on väga omakasupüüdja ja teine mitte, et üks on väga rikas ja teine väga vaene, üks väga rumal ja teine väga tark, et üks teeb kõiksuguseid sulleritempe, teine aga on väga aus. J. n. e. j. n. e. j. n. e. Kõige igapäevasem elu! 
    Miks ei või sarnaseid iseloome teatud probleemi lahendusel teravalt vastastikku panna? Miks peab sulleritempude tegijast rääkima, et tal ehk selle kõrval siiski mõned hääd omadused on? Väga võimalik, et tal need mõnel alal on, kuid kui kirjanduslik teos neid alasid ei puuduta, siis on naljakas kirjanikult nõudma hakata "õiglust" tema teose laialivalgumise arvel. 
    Meie arvustus patustab viimasel ajal sarnaste nõudmistega. Aga see on oma pääliskaudsuse paljastamine asjatundmises. 
    Mis jääks paljudest Tolstoi tegelastest järele, kui kirjanik nad ilmtingimata "mitmekülgsustaks"? Zola’le tuleks üldse rist pääle panna, sest tal pole muud kui ainult negatiivsed ja ainult positiivsed tüübid, ta valgustab isegi kogu inimese elu ja kogu ta isiku igas küsimuses nii "ühekülgseks", et meil keegi sinnapoolegi pole küündunud. 
    Ning jälle — miks ei või ta seda teha, kui elu seda ka ise teeb? Kirjanikud peavad teatud määral mitmekülgsed olema, "harilikud surelikud" ei ole seda sagedamini mitte. Ei ole seda iseäranis teatud tendentsi, probleemi, idee seisukohalt. Ning sellepärast ei või ka kirjanikult teatud tendentsi, idee, probleemi lahenduse juures nõuda "mitmekülgseid" iseloome. Neid ei ole elus! Ehk kui on, siis erandid. Kuid eranditega ei saa lahendada tüübilisi probleeme. 
 

    Teine ala, millega meie kirjanduslik arvustus viimasel ajal palju tegemist teeb, on "följetonism" . 
    Seda hurjutatakse ka rängasti. 
    Kirjanik, kes oma puht-ilukirjanduslikkude teoste kõrval ka vesteid või üldse midagi "kergemat" kirjutab, oleks nagu oma hinge ära müünud saadanale ja sammub hukatuse teed. Kõige halvem aga, et arvustus ei hinda igat teost eriti, vaid üldistab "kergemad" kirjutused "raskematega" ja teeb tihti üldotsusi "kergemate" arvel. 
    Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus. 
    On ju omamoodi väga kena esineda publikumile ainult soliidsetes kunstitöödes. Aga kui mõnele kirjanikule meeldib või tarvis on sarnaselt soliidselt ja pühalt Parnassilt mõnikord ka alla tulla ja niisamuti kirjutada üht–teist "inimlikku", siis ei võiks seda kohe pidada kunstiliseks hukkumiseks. Seda enam, kui pääle seda jälle suudetakse Parnassile tagasi minna. 
    Teine asi muidugi, kui seda ei suudeta. 
    Kuid viimast meie kirjanduses konstateerida ei saa. Isegi need kirjanikud, keda eriti "süüdistatakse" följetonide harrastamises, ei ole ammugi ainult följetonidega esitatud, vaid ka paremate teostega Eesti kirjanduses. Üks asi on nende följetonid, teine asi nende muu looming. 
    Lugedes neid kirjutusi, kus meie kirjanikke süüdistatakse "följetonismis", saabub mulje nagu oleks siin mingi erikordse pahega tegemist. Kuid see on täielik liialdus. Teistel kultuurimaadel on vähe neid, isegi suuri kirjanikke, kes järjekindlalt kirjutaks ainult ühe kunstiteose teise järele; nad lubavad endale tihti ka teiselaadilisi "vahekirjutusi": följetone , artikleid, satiire , paroodiaid , pamflette jne. Keegi ei pane sääl seda imeks aga hakka keegi sääl kirjanikku mõne följetoni kirjutamise pärast "lõpetatuks" tunnustama. Proportsionaalselt teiste maadega võrreldes kirjutavad meil palju vähem följetone ja teisi "kergesisulisi" töid isegi need kirjanikud, keda meil eriti selles süüdistatakse. 
    Nii et "följetonismi" tont on meil asjata liig laiaks maalitud ning temaga edasi kollitamine ei ärata kirjanikkudes arvustajatele mingit usaldust. 
    Muuseas, "följetonismi" ja "merkantilismi" manajad meie kirjanikkude peres on ise suuremalt jaolt aineliselt kindlustatud kas mõne teise elukutsega pääle kirjanduse või teenistuskohaga. Muidugi, see on väga hää, et neil on õnnestunud saavutada sarnast kindlat ainelist seisukorda, aga ei ole seltsimehelik nii kuri olla nendele, kel pole õnnestunud saada sarnasele "ausale ja puhtale" sissetulekule, vaid kes sunnitud on , et elavate nimekirjas püsida, anduma jõledale "följetonismile" ja hirmsale "merkantilismile". 
 

    Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja. 
    Samuti peaks ka arvustajail olema. 
    Ei tohi arvustada "jumala armust", nagu see meil sünnib. Noormees, kellel salmid ei õnnesta või novell korda ei lähe või kes paar semestrit ülikoolis "kirjandust õppinud", istub aga maha ning kirjutab "autoriteetlise" arvustuse täie aplombiga, ilma et hoiduks nii mõnestki riskantsest väitest ja, lihtsalt, kirjutades ebatõtt. 
    Arvustada on ju meil kerge! Ega keegi seda kontroleeri, mis kirjanduslikus arvustuses öeldakse. Ajalehtede toimetused on ettevaatlikud iga muu väiksema sõnume puhul, et kedagi või midagi ei kujutataks vales valguses, — kirjanduse asjus lastakse öelda, mis kellelgi pähe tuleb või süda kutsub. Ja kui autor protesteerida tahab, siis on see "vastuarvustus" — üks kole asi Eesti kirjanduses! Imelik küll, iga teine inimene võib oma tööd ning tegevust valevalgustuse eest kaitsta ning selgitada, kirjanik mitte! Nagu oleks see lugejale kahjulik, kui autor ka ise oma teosest mõne sõna ütleb, ja kui ta end kiidakski, eks siis ju igaüks isegi tea, et oma kiitus haiseb. Kuna ebaõiglasi väiteid ümber lükata pole ometi kellegi patt — isegi kirjanduses! 
    Kirjanik ei taha hääd arvustust iga hinna eest — kirjanik tahab õiglast ja kompetentset arvustust. Meie arvustused on aga sagedasti metsikud ses mõttes, kuna arvustajad tihti ise ei tunne ainet, tehnikat, neil ise pole küpset hingelist arenemist, et otsustada teoste ja tegelaste psüholoogilise arenemise üle. Selle tagajärjel on vildakad arvamised, vigade näitamised, mida ei ole, kuna õigeid vigu pole näidata osatudki, jne. 
    On ju tõsi, et iga inimene võib teatud määral "arvustada", s. o. oma arvamist avaldada. Kuid on vahe oma arvamise avaldamise vahel ja kompetentse arvustuse vahel. Mingisugune oma arvamine on igal inimesel paljuist asjust, mitte üksi kirjanduset, vaid ka maalikunstist, helikunstist, teatrist, põllumajandusest, lennuasjandusest jne. Ometi teame meie, et avalikult arvustavad maalikunsti, helikunsti, lennuasjandust jne. need, kellest teame, et nad tõesti neil aladel enam-vähem kompetentsed. Kirjanduses ei piirduta sellega: hirmus palju ilmub meil arvustusi, milles ei paista kompetentsust, s.t. mille avalik avaldamine ei ole põhjendatud. 
    Igatahes: enam kirjanduslikku kultuuri meie kirjanikelt, aga palju rohkem meie avalikelt arvustajailt! Põhimõte: töö kompetentne hindaja peab omal alal rohkem teadma kui töö tegija. 
    Seepärast peaksid meie ajalehed ja ajakirjad loobuma senisest kirjanduslikkude arvustuste avaldamise viisist, kus igal ilma kontrollita lastakse kirjutada arvustusi kirjutaja enese vastutusel, põhimõttega, et las inimesed oma arvamist avaldada! See põhimõte pole õige. Seda enam, et meie lehed kirjanduslikku teost ainult üks kord arvustavad. Kuna aga meie kirjanduslik publikum väga veel just avaliku arvustuse järele oma arvamised kirjanduslikkudest teostest loob, siis võib mõni asjatundmatu, vilumatu või sihilik arvustaja vildakalt või koguni valesti arvustada kirjanduslikku teost mitmekümnetuhande lehelugeja silmis, mis ometi on väga tähtis! Ajalehed peaksid endale kutsuma kindlad kirjanduse toimetajad, kelle kirjanduslik kultuur võimalikult kõrge oleks; nende toimetajate kohus peaks olema ka iga arvustatava kirjandusliku teosega põhjalikult tutvunemine ning sissesaadetavate arvustuste põhjalik sõelumine — kas nad on küllalt põhjendatud avaldamiseks või mitte. See aitaks palju meie arvustuse tõstmiseks, mis on seni väga haige küsimus meie kirjanduslikus elus. Muidugi on ülalnimetatud toimetajad ka ise "inimlikud", võivad eksida ja sihilikud olla, aga põhjalikumate kirjanduslikkude teadmiste ja kogemuste juures oleksid nad siiski enamalt jaolt kultuuriliseks sõelaks — ning mis ikkagi parem, see parem.