Kaugelt tagasi Väljaspool Eesti piire elavate eestlaste pärand Eesti Rahva Muuseumis Ülevaade ERMi kogudest Riina Reinvelt Eesti Rahva Muuseum Kui Eesti Rahva Muuseum Jakob Hurda mälestuse jäädvustamiseks 1909. aastal asutati, seati üheks peamiseks eesmärgiks eesti rahvateaduse igakülgne edendamine. Silmas peeti eelkõige juba olemasolevate Jakob Hurda rahvapärimuslikele kogudele kindla kodu pakkumist, kuid ka vajadust Hurda alustatud kogumistööd jätkata. Kui Hurt oli üleskutsete ja kaastööliste abil mõnekümne aastaga kokku koondanud ulatusliku suulise pärandi kogu, siis muuseumis sai enesestmõistetavalt samavõrd oluliseks esemelise kultuuri kogumine, millele õige pea lisandusid ka fotod ja joonised. Peaaegu
saja aasta jooksul on muuseumi kogud kujunenud küllaltki rikkalikuks, seda nii
tänu muuseumi oma töötajatele, üliõpilastele kui ka kaastöötajatele
(algaastatel muuseumi poolt kogumisretkedele saadetud stipendiaadid, tänapäeval
korrespondendid). 2006. aasta lõpuks oli kogude suurus järgmine:
Ida-eestlaste kogud Nõukogude Liidu eri piirkondades paiknevate Eesti kogukondade materjalide kogumine algas 1970. aastatel, mil toimusid esimesed ekspeditsioonid Kaukaasia ja Siberi eestlaste juurde. Ekspeditsioonide käigus on kogutud esemeid ja fotosid (nii vanu fotosid kohalikelt elanikelt kui ka välitööliste endi tehtud pildistusi) samuti ka kohalike elanike küsitlemisel saadud teatmematerjali. Nende ekspeditsioonide käigus kogutud materjalid jagunevad muuseumi eri kogude vahel. Esemekogus on umbes 660 eset, millest suuremad kogud on:
Lisaks on üksikuid esemeid laekunud ka inimestelt, kes ise või kelle järeltulijad on Eestisse tagasi pöördunud. Fotokogus on ligikaudu 4300 fotot, millest suuremad kogud on:
Arhiivikogudes leidub materjali eelkõige etnograafilises arhiivis (peamised teemad: asustus, elatusalad, ehitised, ühiskondlik elu, perekonnakombestik, rahvussuhted, keel, identiteet, kombed)
Kahjuks ei ole enamik idapoolsete eestlaste uurijaid oma välitööde käigus pidanud päevikut, mis oleks jõudnud muuseumi topograafilisse arhiivi. Siiski on topograafilisse arhiivi jõudnud mõned päevikud:
Lääne-eestlaste kogud Läänepool elavate eestlaste materjale polnud nõukogude ajal võimalik koguda, kuid juba 1988. aastal saabus muuseumi esimene saadetis, mille komplekteeris Kanadas Torontos asuva Eesti etnograafilise ringi juhendaja Ene Runge ja kohale tõi muuseumi teadur Piret Õunapuu. 1990. aastate jooksul saabus mitu suuremat kogu, kuid ka üksikannetusi. Esemekogusse on laekunud suuremate Eesti kogukondadega riikidest Ameerikast, Kanadast, Austraaliast ja Rootsist ligi 2000 eset:
Fotokogusse on Läänes elavatelt eestlastelt kahjuks laekunud suhteliselt vähe materjali ja see on kindlasti üks valdkond, millele muuseum sooviks lähiajal rõhku panna.
Arhiivikogude täiendamiseks on muuseum välja andnud kaks küsitluslehte ning läbi viinud välitöid. Korrespondentide vastuste arhiiv Esimene küsitlusleht koostati 1998. aastal ja kandis pealkirja „Põgenemine kodumaalt. Esimene aastakümme paguluses“ (küsitlusleht 203). Sellele vastas 150 inimest. Sissejuhatavas tekstis oli öeldud: “ERM kogub andmeid väliseestlaste ajaloost, eluolust ja kultuurist. Küsitlusleht hõlmab küsimusi kodumaalt põgenemisest ja paguluse esimesest aastakümnest. Sellest on möödunud palju aega, mõndagi on ununenud. Kirjutage seda, mida mäletate. Kuna väliseestlaste ajalugu on osa eesti rahva ajaloost, siis pöördub muuseum väliseestlaste poole palvega, et sellele küsimuslehele vastaksid paljud. Muuseum on tänulik iga töö, ka väikese eest. Väärtuslikud on teie isiklikud mälestused ja hinnangud. Lisaks küsitule on kõik sellekohased andmed teretulnud.” Teine küsitlusleht koostati 2001. aastal ja keskendus eestlaste elule uutes asukohamaades. Pealkiri oli „Väliseestlased 1955-2000“ (küsimusleht 213). Selle küsitluskava sissejuhatuses oli öeldud: “Küsimustik hõlmab aastaid 1955-2000 ning on järg küsimuslehele nr 203 „Põgenemine kodumaalt. Esimene aastakümme paguluses“, millega kogusime andmeid Eestist Läände põgenenud eestlastelt. Käesolevale küsimuslehele saavad vastata ka väljaspool Eestit sündinud eestlased”. Muuseumipoolne ootus oli saada rohkem kaastöid kui eelmise küsitluse puhul, kuid tegelikkus kujunes vastupidiseks ja laekus ainult 50 vastust. Topograafiline arhiiv
Fonoteegis on hoiul nii Edgar Saare intervjuud (110 kassetti) kui 2006. aasta korp! Filiae Patriae poolt finantseeritud välitööde intervjuud (78 intervjuud). Hetkel on käimas nende litereerimine ja loodetavasti lähiaastatel on materjalid kättesaadavad Etnograafilises Arhiivis. Haruldasemaks materjaliks on Lõuna-Aafrika Vabariigis elavate eestlastega 1992. aastal Marianne Mikko poolt salvestatud intervjuud (22 kassetti). Lisaks on muuseumis hoiul koopiad Uppsala ülikooli projekti „Eesti keel Rootsis“ raames Rootsi eestlastega aastatel 2004-2005 tehtud intervjuudest (6 plaati), kuid nende kasutamise puhul tuleb küsida luba Uppsala Ülikoolilt. Videokogusse on samuti koopiatena laekunud Uppsala ülikooli projekti „Eesti keel Rootsis“ raames tehtud videod Rootsi eestlaste elust 2004-2005 (6 plaati), kuid ka nende puhul tuleb kasutamiseks luba küsida. Kokkuvõte Muuseumi põhimääruses on sätestatud, et ERM kogub ise ja ka koostöös teiste asutuste, organisatsioonide ja üksikisikutega kultuuri arengut iseloomustavat ainest (esemed, fotod, filmid, videomaterjalid, joonised, teatmematerjal jne) nii eestlastelt ja teistelt soome-ugri rahvastelt kui ka Eestis elavatelt rahvusgruppidelt ja naaberrahvastelt. Siin pole tehtud vahet Eestis elavate eestlaste ja väljaspool Eesti geograafilisi piire elavate eestlaste vahel. Üldiselt võibki öelda, et välismaal elavate eestlaste materjalid on muuseumi laekunud üsna juhuslikult muuseumivälise initsiatiivi tulemusel või siis üksikute muuseumitöötajate huvist ja eraalgatusest lähtuvalt. 2006. aastal töötati Eesti Rahva Muuseumis välja kogumispoliitika aastateks 2007-2012. Seal on kirjas kaheksa valdkonda, mida lähiaastatel muuseumi jaoks prioriteetseteks peetakse. Kõigi loetletud valdkondade raames kogutakse nii materiaalset kui ka vaimset kultuuri ja rõhuasetus on argikultuuri kajastaval ainesel. Üks nendest valdkondadest puudutab välismaal asuvaid Eesti kogukondi ja kitsamate teemadena on seal välja toodud:
Sellest kogumispoliitikast lähtuvalt loodab muuseum lähiaastatel tegelda teemaga süstemaatilisemalt ja tulemuslikumalt, seda nii kogude täiendamise kui ka hilisema läbitöötamise ja ühiskonnale vahendamise seisukohalt. Eelkõige
oleme huvitatud fotodest (eriti negatiividest), eluloolises vormis kirjutatud
mälestustest ja päevikutest.
|